Blog

Kambodža ei ole eestlaste seas küll tundmatu sihtkoht, ent siiski satub sinnakanti mitmeid kordi vähem külastajaid kui näiteks naaberriiki Taimaale või Vietnamisse. Jagan veidi pikemat ülevaadet Kambodžast, sh märkmeid oma põgusast ringreisist Phnom Penh’i, Siem Reap’i ja ca 600 km motomatkast riigi lõunaosas. Võib-olla keegi saab uue reisiidee või lõikab antud kirjutisest mõnel muul moel kasu.

Logistilised küsimused

Enamik väliskülalised saabuvad Kambodžasse lennukiga. Riigi olulisemad lennujaamad asuvad pealinnas Phnom Penhis ja riigi suuruselt teises keskuses Siem Reapis, kus paikneb muuhulgas ka maailmakuulus Angkor Wat. Naaberriikidest Vietnamist ja Taimaalt on alternatiivselt võimalik reisida ka bussiga (märkus: 2026. a alguse seisuga on Tai-Kambodža piir suletud) või seilata laevaga mööda Mekongi jõge Saigonist (läbi Chau Doc’i) Phnom Penhi.

Meie Kambodža reisi juhatas sisse bussireis Saigonist Phnom Penhi, mis on ligikaudu 6-7-tunnine ots ja kindlasti mitte kõige huvitavamate killast. Sõltuvalt sellest, kui kõrget standardit oma reisilt nõuad, tuleb bussireisi eest välja käia 15-30 eurot. Kui ei soovi väga palju muretseda ja kalkuleerida, siis soovitan Giant Ibis’e nimelist ettevõtet, mis pakub muuhulgas teenust ka Kambodža olulisematel siseliinidel.

Kambodžasse jõudes on parim linnatransport kahtlemata tuk-tuk. Erinevalt Taist, kus tuk-tukide pakutav teenus on pigem kallivõitu ja tihtipeale suunatud üksnes turistidele, siis Kambodža suuremates linnades on kolmerattalised äärmiselt levinud, mugavad ja võimaldavad juba 1-2 euro eest teha üpris korraliku tiiru. Lisaks on tuk-tukiga sõitmine üks kõige vahetumaid ja meeldejäävamaid viise linnatänavate avastamiseks. Tuk-Tuke võib leida laialdaselt tänavanurgalt, ent sageli on mugavam kasutada äppe (vt PassApp ja Grab)

Erinevate linnade ja piirkondade vahel liikumiseks on hea vahend aga buss või juhiga auto. Kuulujuttude kohaselt rendivad üha enam välisreisijaid ka iseseisvalt auto, sest Kambodža teeolud (sõltuvalt piirkonnast) on pigem rahulikud. Väga populaarne on ka motikarent, seda enam, et 125cc ja väiksema mootoriga masinate puhul ei nõuta Kambodžas isegi juhiluba. Oma linnavälise 600 km tiiru tegime meie just nimelt motika seljas.

Sõit Saigonist Phnom Penhi ja riiki sisenemine

Sõit Saigonist Kambodža piirini on pigem igavavõitu. Veidi vaheldust pakkus üksnes Moc Bai piiripunkt, kus kahe riigi vahel võis märgata üsna üllatavat kontrasti. Nimelt oli oluliselt jõukama Vietnami piiripunkt suhteliselt ligadi-logadi ning ametnikud keeleoskamatud ja mõnevõrra ebaviisakad. Kambodža oli seevastu silmnähtavalt oma piiripunkti kallal vaeva näinud, sest kogu infrastruktuur oli korras ja puhas ning ametnikud hoolitsetud vormides, professionaalsed ja sõbralikud.

Sõit piiripunktist Phnom Penhi ei olnud samuti kuigi meeldejääv elamus. Kambodžasse sisenemisel annavad ennekõike tooni arvukad Vietnami ja Hiinaga seotud ärid, kasiinod ja massaažisalongid ning sealt edasi jätkub suhteliselt tühi tee kuni pealinnani välja. Seejuures Hiina mõju võib tegelikult tunda üle kogu riigi, sh arvukate erimajandustsoonide ja tööstusparkide näol. Muuhulgas kinnitas Hiina olulisust ka Phnom Penhi ümber kulgev Xi Jinping’i nimeline tee, mis ei olnud küll samavõrd prominente kui linna pooleks lõikav Vene Föderatsiooni nimeline puiestee.

Pealinn Phnom Penh – üks ütlemata tore üllatus

Pealinn Phnom Penh oli kindlasti positiivne üllatus. Kui lähtuda üksnes sisemajandustoodangust, siis võiks arvata, et ees ootab korralagedus ja vaesus. Tegelikult on Phnom Penh viimase kümnendi jooksul tohutult arenenud. Rohkelt on ilmunud modernseid kõrghooneid, korras ja puhtaid tänavaid ning linnamiljöö tervikuna mõjus oluliselt esinduslikumana kui Vietnami, Tai või isegi mõne valitud Lääne riigi suuremas keskuses. Ka pealinna teed on suhteliselt hästi kõnnitavad, mis Kagu-Aasia kontekstis on üsna märkimisväärne näitaja.

Kõik eelkirjeldatu on taaskord seotud Hiinaga, kes oma enda majanduslike huvide realiseerimiseks on Kambodžasse süstinud ulatuslikke rahalisi vahendeid. Sellega ühes on nii Phnom Penhi kui ka riiki tervikuna ilmunud arvukalt Hiina kodanikke. Nende seas on nii jõukaid ärimehi, poliitilisi mõjuisikuid kui ka Hiinast põgenenud sulisid ja kaake. Seda sama Hiina mõju on linna peal ringi kulgedes võimatu mitte märgata, sest kõikjal võib näha kalleid Hiina numeroloogiast pakatavate numbrimärkidega autosid, Hiina restorane, Hiina pankasid, hiinakeelseid silte ja isegi hiinakeelseid liikluskoonuseid. Tegelikult on ka kohaliku poliitilise ladviku ja jõukama ärieliidi seas üleesindatud just Hiina juurtega indiviidid, mitte puhtatõuselised khmeerid (s.o Kambodža peamine rahvus).

Pannes poliitika kõrvale, on Phnom Penh igati meeldiv linn, kus tuk-tukiga mõned päevad ringi lasta. Linna populaarsematest vaatamisväärsustest tasub kindlasti kaeda kuninglikku paleed (📍Royal Palace of Cambodia) ning selle territooriumil asuvat📍Hõbe Pagoodi . Hõbe pagood ehk inglise keeles ‘Silver Pagoda‘ on suurem templikompleks, kus võib näha taipäraseid pühahooneid ehk wat’e. Seejuures ei ole kirjeldus ’taipärased’ kindlasti mitte korrektne, sest tegelikult on Taimaad tugevalt mõjutanud ka kunagine Khmeeri Impeerium ning arhitektuur on just üks nendest nüanssidest, mille üle tailased ja khmeerid võivad lõputult vaielda, et kumb oli enne, kas muna või kana ehk kes mõjutas keda.

Phnom Penh’i linnakeskust vallutades tasub kindlasti teha jalutuskäik ka mööda Tonle Sap’i jõe äärt kulgevat promenaadi ehk📍Sisowath’i jõeäärses pargis. Avanev vaade ei ole võib-olla küll kõige majesteetlikum, aga see-eest üsna sümboolne. Nimelt on tegemist jõega, mis ühendab Kagu-Aasia suurimat järve, Tonle Sap’i, sama piirkonna kõige pikema jõega, Mekongiga, ning mis muuhulgas muudab kaks korda aastas voolusuunda. Promenaadist mitte kuigi kaugel asuvad ka kohalikud turud, sh📍Vana turg (inglise k. ‘Old Market’),📍Vene turg (inglise k. ‘Russian Market‘) ja📍Keskturg (inglise k. ‘Central Market‘). Nendest viimane ehk Phnom Penh’i keskturg paistab ennekõike silma oma unikaalse art deco stiilis struktuuriga, mille kujundajaks on Prantsuse Indohiina perioodil Phnom Penhis resideerunud linnaarhitekt Jean Debois.

Kuna Kambodža ajalugu, majandust ja rahvuslikku karakterit on tugevalt mõjutanud Punased khmeerid (laiemalt tuntud kui ‘Khmer Rouge‘) ehk 1970. aastate teisel poolel riiki valitsenud kommunistlik režiim, siis tasub kindlasti uurida ka seda ajaloolist aspekti. Seda enam, et tegemist on ajaloo ühe ohvriterohkeima genotsiidiga, mille käigus kaotas nelja aasta jooksul elu ca kaks miljonit inimest ehk veerand tollasest rahvaarvust. Antud tragöödiast pakuvad põhjaliku ülevaate📍Tuol Sleng’i genotsiidimuuseum ja linnaserval asuv📍Choeung Ek’i genotsiidikeskus. Neist viimast teatakse muuseas ka nime all „Aasia Auschwitz“, olles üks suuremaid enam kui kolmesajast tollase režiimi poolt kasutatud tapaväljast.

Toit ja rahaasjad

Kambodža on reisimiseks soodne riik, mille üldine hinnatase on veidi madalam kui Taimaal, aga mõnevõrra kõrgem kui Vietnamis. Riigi kohalik rahaühik on ’riel’ (1 euro ~ 4700 rieli), ent laialdast kasutust leiab ka Ameerika Ühendriikide dollar. Mõnikord kasutatakse dollarit rieliga koguni paralleelselt, mistõttu ei tasu üllatunud olla, kui raha tagastamisel leiad sõrmede vahelt läbisegi mõlema valuuta kupüüre.

Meie kasutasime oma reisi jooksul peaasjalikult rieli. Seda nii praktilistel põhjustel – dollari puhul tuleb arvestada üsna jämeda ümardamisega – kui ka soovist tunda igal hetkel, et oleme tõepoolest Kambodža Kuningriigis. Kohalikule valuutale saab käed külge pangaautomaatide abil, valides väljastatavaks valuutaks rielid. Meie kasutasime BRED Bank’i teenust, mis pakub võrdlemisi madalat teenustasu, tegemata seejuures vahetuskursiga liiga.

Võõras riigis tasub kindlasti mekkida ka kohalikku toitu. Khmeeride kööki võrreldakse sageli Tai köögiga, sest rohkelt võib leida karristiilis roogasid, tuttavaid maitseid ning sarnaste maitsetaimede (sidrunhein, kookos, kafiirlaim jne.) kasutust. Väliskülalistele serveeritakse traditsioonilise toiduna sagedasti rooga nimega ’kala amok’, mida soovitan ka ise proovida. Kohalike seas on aga populaarsem roog nimega ’num bahn chok’ ehk fermenteeritud riisinuudlid kalakarriga. Kui satud Siem Reapi, siis soovitan soojalt restorani nimega📍Damnak Mahob Khmer.

Vietnami köögi fännid ei jää Kambodžas olles samuti tühja kõhuga, sest sarnasusi võib leida ka idanaabriga, sh läbi roogade nagu banh mi (prantslaste baguette stiilis võileib) ja veise lok lak (liha musta pipraga). Seejuures nii nagu vietnamlastele, nõnda meeldib ka khmeeridele süüa toite, mis Lääne inimese silmis näivad kohati üsna ekstreemsed. Kui soovid oma ellu tuua veidike elevust, siis tasub ööturult leida hamba alla mõni õlis praetud tarantel, krõbisev siidiussi vastne või proovida riisi kõrvale kohalikku fermenteeritud kala ehk prahok’i. Kui oled piisavalt tugev, et süüa prahok’i, siis tõenäoliselt ei heiduta sind edasistel reisidel ükski roog.

Toidu võib alla loputada rahvusõlle Angkor’iga või siis üksnes Kambodžas pruulitava “Saksa preemium õllega” Ganzberg. Neist viimane jäi meile reisilt eriti eredalt meelde, kuna Ganzberg’i õllereklaame, milledel reeglina kajastatakse euroopaliku välimusega noorukeid, võib leida üle kogu riigi, sh väikestes külades ja kõige kaugemas maapiirkonnas.

Siem Reap ja Khmeeri Impeerium

Kui on esimest korda Kambodžasse minek, siis tasub kindlasti külastada riigi suuruselt teist linna ehk Siem Reapi. Siem Reap, mis tähendab tõlkes „võitsime Siiamit (s.o Taimaad)“, on võrdlemisi väike linn, kus võib kohata nii turistidest pakatavaid tänavataskuid kui ka nautida kohalikku eluolu. Ennekõike teatakse Siem Reapi aga UNESCO nimistus oleva Angkor’i ajaloolise linnaku tõttu.

Siem Reapi ehk kunagist Angkorit ehk võimsa Khmeeri Impeeriumi pealinna seostatakse tänapäeval peaasjalikult kurikuulsa📍Angkor Wat’i templiga. Ka kohalike jaoks on tegemist ühe ütlemata püha struktuuriga, mille kujutist võib muuhulgas näha ka Kambodža riigilipul. Tegelikult on Angkor Wat üksnes väike osa oluliselt suuremast linnakust, mida minu hinnangul peaks iga Kambodža külaline kõige kõrgema prioriteedina oma silmaga kaema.

Ajaloolises pargis on tõepoolest väga palju teha ja näha. Kui igale poole ei jõua, siis võiks aga kindlasti silmad peale heita valitud templitele, sh📍Bayon’i,📍Preah Khan’i ja📍Ta Phrom’i templitele, milledest viimast teatakse ennekõike filmist „Tomb Raider“. Kuna linnak asub suurel maalapil (kokku ca 400 km²), siis on mõistlik soetada vähemalt kolmepäevane pilet. Ideaalis võiks esimese päeva veeta mõne kohaliku giidi seltsis ning järgnevad kaks päeva avastada lahmakat territooriumi iseseisvalt mootorratta seljas, abiks asjakohane ajalooraamat.

Kui juba motikas on jalge alla seatud, siis tasub kindlasti ka Siem Reapi linnast välja sõita, sest Angkori ajalooline park ei lõpe linnapiiriga. Et näha veel rohkem templeid, loodust, mägesid ja kohalikku maaelu, siis soovitan külastada linnast põhjas asuvat📍Phnom Kulen’i rahvusparki ning jõe põhja graveeritud📍Kbal Spean’i motiive. Just linnast väljas tekib õige arusaam sellest, kui võimas oli kunagine Khmeeri Impeerium ning kõigist neist aaretest, mis on tänaseni kusagil vihmametsas või kadunud maasopis peidus.

Kui ajaloost saab villand, siis Siem Reapist lõunas on võimalik külastada ka Tonle Sapi järve ääres paiknevaid vaiadel külasid. Tonle Sap on Kagu-Aasia suurim järv, mis defineerib suure osa khmeeride igapäevasest elust ning mille pindala võib sõltuvalt aastaajast muutuda kuni kuus korda. Kuna vaiadel küladest on saanud suuremat sorti turismiatraktsioon, millega seostub omajagu ka pettust, siis parim viis nende külastamiseks on taaskord leida kohalik giid, kes sind oma paadile ja oma tiivale alla võtab.

Khmeeride kultuuri ja kunsti paremaks mõistmiseks tasub Siem Reapi reis kokku võtta külastusega📍Phare tsirkusesse. Akrobaatika ja traditsiooniline tants on oluline osa Kambodža ajaloost, mida peegeldavad ka üsna mitmed sajandite vanused Angkori templite seinamotiivid. Phare tsirkuses on võimalik näha kõike seda veidi modernsemal kujul.

Maaelu ja ringreis motika seljas

Siem Reapist jätkasime oma teed tagasi Phnom Penhi, et rentida mootorratas (meid teenindas hästi📍Victory Motorcycle Rental nimeline asutus) ja teha põgus ring ümber riigi lõunapoolsema osa. Nagu juba varem mainitud, siis 125cc ja väiksema mootoriga masinate puhul ei nõuta Kambodžas isegi juhiluba. Sestap on tegemist võimaliku reisiideega neile, kes tunnevad end muidu enesekindlalt ja omavad oskust iseseisvalt liikluses olla, aga võib-olla ametlikku sõiduluba ei oma.

Phnom Penhist väljumisel sai üsna kiiresti selgeks, et Kambodža asustustihedus (100 in/km²) on oluliselt madalam kui naaberriigis Vietnamis (303 in/km²). Väiksematel teedel võis mõnikord sõita kilomeetreid nägemata ühtki maja või inimhinge. Samuti sai selgeks see, et suurematest linnadest väljas on oluliselt enam trööstitut vaesust, mida peegeldavad ka erinevad statistilised näitajad. See aga ei heidutanud kuidagi kohalikke khmeere, kes katkematult väljendasid siira naeratuse kaudu oma heatahtlikkust.

Khmeerid on enamasti budistid, mistõttu aeg-ajalt võis näha ka budistlike templeid – mitmevärvilisi ja taevasse pürgiva katusega, just nagu Taimaal. Samas on riigi ida- ja kaguosas ka üsna esinduslik moslemite kogukond, kelleks on peamiselt tšamid ehk rahvus, kes aastasadu tagasi olid esmalt hindud, seejärel budistid ja tänasel päeval peaasjalikult islamiusulised. Üldiselt on nii khmeerid kui tšamid üsna hästi omavahel segunenud, mistõttu varahommikusel külaturul võis näha mõlemaid rahvaid ja uske käsi-käes juttu ajamas, hommikusööki nautimas ja eksisteerimas ühtse rahvana.

Maapiirkonnas võis üha enam näha ka vaiadel majasid. Tegemist on traditsioonilise Kambodža ehitusviisiga, mida järgivad minu hinnangul enam kui pooled maapiirkonna elamutest. Vaiadel majade traditsioon on ennekõike seotud sellega, et suurt osa Kambodžat mõjutavad tugevalt aastaajad, sh kuiv ja märg, milledest viimane tekitab piirkonniti märkimisväärseid üleujutusi ning riigi keskel asuva Tonle Sap’i järve paisumist kuni kuus korda. Teisalt rakendavad khmeerid aktiivselt vaiade poolt tekitatud majavaru laopinnana, loomade hoiualana ning istumispaigana, kus on kuumal ja kuival ajal perekonna ja sõprade seltsis veidi mahedam aega veeta.

Kuna Kambodža asustustihedus suurematest linnadest väljas on üsna madal ja infrastruktuur endiselt nagu ennemuiste, siis võis teepeal kohata kauneid järvesid, koopaid ning vanu struktuure, millede juurde suurem turism ei olnud endiselt jõudnud. Ühele keskmisele reisilisele on see loomulikult värskendav elamus ning võimalus tunda end ühtäkki justkui maadeavastajana. Samas on ka Kambodža kiiresti muutumas ning kõigest aasta või paariga on nii mõnestki vähem populaarsest vaatamisväärsusest saanud üha populaarsem turismisihtkoht, mida kohalikud üritavad agaralt rahaks muuta.

Oma esimese paarisaja kilomeetriga olime teinud väikese tiiru peale Kagu-Kambodžale ehk Vietnamiga piirnevale osale. Antud piirkonnas on vaatamisväärsemateks sihtkohtadeks📍Phnom Damrei piirkonna järv,📍Kampong Trach’i mägipark ja📍Phnom Kbal Romeas’i koobas, milledest viimases on muuhulgas leitud märke mitme tuhande aasta tagusest tsivilisatsioonist.

Lõuna piirkond – Kep, Kampot ja Bokor’i mägi

Kambodža lõunapoolsematest paikadest külastasime Kep’i ja Kampot’i linna ning nende ümbrust. Tegemist on piirkonnaga, kus prantsuse noobel armastas Prantsuse Indohiina päevil puhata ning mis on turistide seas endiselt väga populaarsed ka tänasel päeval.

Kep on väike mereäärne linn, mille elu keerleb peaasjalikult turismi ümber. Kui on soov nautida aeglast elu päikese keskis ja lähedal rannale, siis on tegemist üsna hea kohaga, kus aega veeta. Linna peamisteks vaatamisväärsusteks on📍Kep’i rahvuspark,📍Wat Samathi tempel, kohalik rannajoon ning📍Kep’i meretoidu turg. Kuigi tegemist on kauni piirkonnaga, siis pean möönma, et aktiivsemat reisistiili harrastaval külalisel võivad tegevused üsna kiiresti otsa saada.

Kõigest 20 kilomeetri kaugusel Kep’ist läänes asub veidi suurem keskus nimega Kampot. Tegemist on linnaga, kus Prantsuse Indohiina päevil asus üsna silmapaistev prantslaste kogukond ning kus asub üsna märkimisväärne välismaalaste kogukond ka tänapäeval. Linnakeskuses ringi mütates võib endiselt leida koloniaalaegset arhitektuuri ning näha rohkelt pipraga seonduvat temaatikat, sest ennekõike teatakse piirkonda kõrgekvaliteedilise piprakasvatuse tõttu. Linnapiiril on võimalik näha arvukalt ka soolaväljasid, sest muuhulgas toodetakse regioonis ka soola. Olgugi, et tegemist ei ole suure linnaga, jättis Kampot üsna sümpaatse mulje.

Üks huvitavamaid vaatamisväärsusi piirkonnas oli Kampotist ca 40 km läänes asuv📍Bokor’i mäe jaam ehk kollektsioon Prantsuse koloniaalperioodist pärinevaid hooneid. Tegemist on 1920. aastate alguses rajatud kuurortiga, mille eesmärk oli ennekõike pakkuda tollastele prantsuse sõduritele Kambodža kuumuse eest vahelduseks veidi mahedamat mägikliimat. Kuna Damrei ehk Elevandi mäestiku otsas asuva Bokor’i kuurortini viiv tee läbib suuresti📍Preah Monivong’i rahvuspargi, siis on tegemist ühtlasi piirkonnaga, kus on võimalik näha lopsakat rohelust, arvukalt ahve ja kaunist loodust ka kuival aastaajal. Bokor’i mäe silmapaistvamad vaatamisväärsused on kindlasti📍Bokori katoliiklik kirik, tempel nimega📍Wat Sampov Pram, kaunid merevaated ja igasugused väiksemad mahajäetud struktuurid.

Nagu mainitud, siis tänasel päeval on enamik Bokor’i mägede vanadest struktuuridest hüljatud. Samas on kerkinud piirkonna vohava looduse ja vanade koloniaalaegsete struktuuride keskele peaaegu utoopiamaigulised kasiinod ja hiidhotellid, mille külalisteks on peaasjalikult hiinlastest mängurid ja ärimehed. Samuti on Bokor’i mägi kogunud tuntust rahvusvaheliste online pettuste ja modernse inimorjanduse keskusena, kuhu on meelitatud fiktiivsete tööpakkumiste abil petukeskuste sunnitöölisi nii üle kogu riigi kui ka mujalt Aasiast.

Sõit läbi tühja ja kuiva maapiirkonna

Oma motomatka teisel otsal ehk suunal tagasi Phnom Penhi sõitsime teadlikult läbi veelgi eraldatuma maapiirkonna. Kuna tegemist oli parasjagu kuivema aastaajaga, siis saime kogeda trööstitut päikest ja kuumust ning unes vaakuvat maaelu, mis tegelikult on sellele Kagu-Aasia riigile üsna iseloomulik. Erinevalt Taist või Vietnamist, kus on alati midagi teha või näha, siis Kambodžas on üsna palju ka selliseid piirkondi, kus on vaid üksikud teed, üksikud majad, kuivusest pragunev tühermaa ja kõhnad rohututte järavad lehmad. Ainus, mis sellises keskkonnas kasvas ja hästi elas, oli Kambodža rahvuspuu suhkrupalm, mida võis peaaegu et alati horisondil näha. Lisaks suhkrupalmile võis maapiirkonnas loomulikult näha ka Ganzbergi õlle ja Kambodža rahvuspartei ehk riigis ainuvõimu omava erakonna reklaame.

Keset tühermaad leidsime ka ühe üsna silmapaistva templi –📍Wat Puth Kiri. Tegemist oli templikompleksiga, kus mäenupu otsas istus suur Buda kuju, mille tegi veelgi erilisemaks asjaolu, et kogu mägi ise oli kaetud kümnete tuhandete oluliselt väiksemate Budadega. Tegemist oli üsna erilise vaatamisväärsusega, seda enam, et tegemist oli piirkonnaga, mis oli suhteliselt kaugel suuremast tsivilisatsioonist.

Mida veel teha ja millised on muljed?

Seekord jäid nägemata populaarne sadamalinn Sihanoukville, mis juttude kohaselt on viimastel aastatel saanud osaks veelgi tugevamast hiinlaste mõjust kui Phnom Penh. Samuti jäid külastamata Sihanoukville ranniku lähedal asuv Koh Rong’i saar ja riigi loodeosas asuv templite ja koobastega Battambangi linn. Tulevastel reisidel sooviks ennekõike külastada aga Kambodža Laose ja Vietnamiga piirnevat metsikut kirde osa, kus võib leida rohkelt looduskaitsealasid ja rahvusparke, sh📍Virachey rahvuspark.

Kokkuvõtvalt on Kambodža meeldejääv riik, mis pakub natukene loodust, küllaga meeldivat tänavamelu ning enam kui kuhjaga ajalugu. Eriti positiivseteks mäletusteks Kambodžast jäi Angkori ajaloolise pargi silmapaistev võimsus, Phnom Penhi hämmastav organiseeritus ja puhtus, maapiirkonna vähene väliskülajastate arv ning ennekõike khmeeride sõbralikus ja lahkus.