Olen viimase kümne aasta jooksul külastanud Mekongi deltat kolmel korral. Tegemist on omalaadse piirkonnaga, kus Aasia üks pikimaid jõgesid on kujundanud keskkonna, mida ennekõike seostatakse mudakarva kanalitega. Kuigi tegu on ühe Vietnami enim külastatud piirkonnaga, on mõnevõrra paradoksaalne, et Mekongi deltat laiemalt siiski ei teata ega tunta. Et ennast natukene taaskord harida, viisin hiljuti lõpule enam kui tuhande kilomeetri pikkuse motoreisi kõnealuse piirkonna lääneosas. Käesoleva postituse eesmärk ongi kirjeldada seda maailmanurka just nii hästi või halvasti, nagu mõistan teda mina.
Mainin lahtiütlejana ära, et Mekongi deltalt ei tasu kindlasti oodata maailmaklassi liivarandu, kõrgeid mägesid või silmapaistvaid koskesid. Tegu on suures osas agraarmaaga, kus on küll rohkelt kultuuri, ajalugu ja rohelust, ent mille nautimiseks tuleb natukene ise vaeva näha.
Saigon – reisi alguspunkt
Nagu enamik Mekongi delta ekspeditsioone, nõnda algas ka meie reis omaaegse revolutsioonilise juhi järgi nime saanud Ho Chi Minhi linnast. Tegu on Vietnami suurima linna ja finantskeskusega, mida kohalikud tunnevad eelkõige Saigoni nime all. Nii nagu Mekongi delta laiemalt, ei ole ka Saigon olnud alati vietnamlaste pärusmaa. Esmase asustuse rajasid siia hoopis tšamid (ingl. k ‘Cham people‘) umbes 16 sajandit tagasi ning mõnevõrra hiljem jõudis piirkond khmeeride võimu alla, mil linn sai nimeks Prey Nokor. Nii tšame kui ka khmeere võib Mekongi delta eri paigus kohata ka tänapäeval.
Saigon on Kagu-Aasiale omane suurlinn, kus esmakülastaja võib tunda end igas mõttes provotseerituna. Palju on müra ja mootorrattaid, ohtralt on higistamist ja prahti ning mõnusad aroomid kipuvad alatihti segunema ebameeldivatega.
Enamik Saigoni külastajaid leiab end tõenäoliselt kurikuulsast District 1 piirkonnast ehk endisest linnaosast, mis hõlmab nii kõrghoonetega finantskeskust kui ka mitmeid Prantsuse koloniaalaega meenutavaid hooneid. Just siin asuvad📍Saigoni Jumalaema katedraal-basiilika, väliskülastajatele kümnekordset ülehindlust pakkuv📍Ben Thanh’i turg,📍Saigoni ooperiamaja jpt vaatamisväärsused.
Kui on aga soov näha veidi autentsemat Vietnami elu, siis võiks oma baasi julgelt District 1‘st väljapoole seada. Oma ühepäevase Mekongi retke ettevalmistuse me just sellises keskkonnas läbi viisimegi. Elukohaks sai📍Ward 4 ehk keskusest vahetult üle Ben Nghe kanali paiknev Piirkond nr 4, mida ilmestasid väikesed tagatänavad, maitsvad toidud, kohalikud hinnad ning inimesed, kes ei näe sind ei turisti ega liikuva rahakotina.
Söögi nautimise kõrval kuulusid retke ettevalmistuste hulka 2 eurot maksev juuksuriteenus, vihmahooajaks vajalike keepide soetamine ning loomulikult mootorratta rentimine. Siinkohal pean taaskord ära mainima, et absoluutelt parim viis Vietnamis iseseisvalt ringi liikuda ja seda riiki süvitsi näha on just mootorratta seljas. Seda enam piiratud transpordi ja taristuga piirkonnas, nagu selleks on Mekongi delta. Mootorratast on võimalik rentida üle kogu Saigoni, kuid isiklikust kogemusest julgen soovitada ettevõtet nimega📍Tigit ja kusagil Piirkonna nr 4 labürintides toimetavat📍Tan’i mootorrattaid.
Ben Tre – Mekongi delta algus ja keskus
Mekongi delta on ligikaudu 40 000 km2 ehk peaaegu 90 protsenti Eesti pindalast. Tema põhjapiiriks võib lugeda Long An’i provintsi, mis algab vahetult Saigoni linnast lõunas. Oma motoseiklust alustasimegi sõiduga läbi Long An’i provintsi, mille hallivõitu tööstusmaa mõjus paljus Saigoni äärelinna pikendusena.
Mekongi deltat oma kõige ehedamal kujul võib näha umbes 85 km Saigonist lõunas. Just seal voolab Mekongi jõgi Idamere (Lõuna-Hiina meri, nagu teda Eestis teatakse) suunas ja algab piirkond nimega Ben Tre. Ben Tre, mis kohalikus keeles viitab bambusest sadamale, on asum, mida iseloomustavad lõputud kookosesalud, lopsakas rohelus ja nipapalmidega ääristatud kanalite labürint. Ühtlasi on tegemist Mekongi delta kõige populaarsema sihtkohaga ja paljude külastajate jaoks ainsa pilguheiduga sellesse omalaadsesse piirkonda. Sellest tulenevalt võib nii mõneski mõttes pidada Ben Tre’d nii Mekongi delta alguseks kui ka keskmeks.
Ben Tre’sse jõudes ei sisestanud me GPS’i seadmesse ühtki konkreetset koordinaati. Eesmärk oli ilma juhisteta nautida piirkonna kitsaid, kanalite äärseid teid ning lasta juhusel otsustada, kuhu me parasjagu satume. Tõele au andes ei ole antud piirkonnas isegi väga vahet, kuhu sa satud, sest looduse ja inimeste koostööna valminud maastiku ilu võib näha sisuliselt kõikjal. Silma paistsid loomulikult mudakarva kanalid, neile ehitatud kaarjad sillad, lõputud kookospalmid ja elamud, mille ehitamiseks oli sageli kasutatud üksnes loodusest leitavaid materjale. Navigeerimise tegi kahtlemata lihtsamaks mootorratas, sest paljud teed on Mekongi deltas sedavõrd kitsad, et autoga kulgemine ei olegi võimalik.
Üheks peamiseks atraktsiooniks Ben Tre piirkonnas on paadisõit mööda kanaleid. Kuigi esialgu ei olnud meil kavas kanalitele sõitma minna, sattusime päris juhuslikult kokku kohaliku kookosekasvatajaga, kellel oli nii paat kui ka kanal otse koduukse ees. Loomulikult pressis mees meid sõbralikult paadi peale, et teha üks mõnus privaatne sõit läbi pruunika vee. Ja mõnus oli see tõesti. Triivida šokolaadipiima meenutavas vees, kuulata kahepaiksete hääli ja vaadata peakohal kaarduvaid nipapalme mõjus ütlemata terapeutiliselt.
Üheskoos sõime ka istanduse nurka visatud võrsunud kookospähkli liha. Kes ei tea või pole kuulnud, siis võrsudes teeb kookospalmi vili läbi üsna omalaadse transformatsiooni, mille käigus muutub varem vilja täitnud vesi käsnalaadseks massiks ehk embrüoks, mida mõnikord teatakse ka kookosõunana. Kookosõun on huvitav maitseelamus, mis on hamba all krõmpsuv ning ühtaegu magus ja soolane. Eriliseks teeb selle ka asjaolu, et naljalt seda kommertsmüügis ei leia.
Et Ben Tre’le täis ring peale teha, veetsime öö linnast veidi väljas, sügaval kookospalmide salus. Valitud asukoha tegi ennekõike huvitavaks see, et väike küla, kuhu olime end sisse seadnud, juhtus olema sügavalt kristlik. Vahetult majutusest kõrval asus hästi peetud kirik, kus iga päev kell 04:30 hommikul helistakse kella, et kutsuda külarahvas teenistusele. Saamaks osa kogukonna elust, viibisime ka ise varahommikusel sessioonil, kus lauldi koorilaule ja kõneleti usust. Muuhulgas võis kohalike pühendumust märgata külas ringi liikudes, sest kõikjal figureerisid ristisümboled ja kujud Jeesus Kristusest.
Elu ja surm kookospalmide vahel
Ben Tre’st kirjutades tuleb kohustuslikus korras peatuda kookospalmidel. Tegemist on puuga, mis defineerib kogu piirkonna nii visuaalselt, kultuuriliselt kui ka majanduslikult. Kookose kuningriigist, nagu vietnamlased teda kutsuvad, tuleb mitte üksnes suurem osa Vietnamis müüdavastest ja välismaale eksporditavatest kookosproduktidest, vaid väidetavalt ka riigi kõige maitsvamad viljad. Pole siis ime, et Hanois, Da Nang’is või mistahes muus riigi otsas reisides võib ikka ja jälle näha silti “Ben Tre kookos”. Tegu on tuntud kaubamärgiga ehk teisisõnu preemiumtootega kookospähklite seas. Seetõttu oli üsna kummaline tuuritada motikaga nende uhkete palmipuude vahel ning näha kookosvilju, millest kohalikud soovisid 20 eurosendi eest lahti saada. See oli luksus, millest võtsime osa täiel rinnal.
Kui enamik Ben Tre regiooni maapinnast on kaetud kookospalmidega, siis on tõenäoliselt ilmne, et just kookos moodustab ka suure osa kohalike tööst ja elust. Paarutades mööda kanalite äärset rohelust ei osanud me oodatagi, et lisaks elule möödub nende eksootiliste puude vahel ka paljude inimeste surmajärgne periood. Nimelt võis üsna sageli näha kookospalmide all hauaplatse, mis mõnikord kuulusid konkreetsele perekonnale, teinekord aga mõnele veidi suuremale kogukonnale. Selline pilt meenutas mõnevõrra Põhja-Vietnamit, kus suurte, roheliste riisipõldude vahel võis sageli näha hauaplatse, mis tõenäoliselt kuulusid inimestele, kelle jaoks oli riis olnud maises elus olulisel kohal.
Ben Tre’s sai selgeks ka see, et kookospalmi ainsaks tooteks pole tema söödav vili, vaid kasutusele läheb iga kookospalmi osa. Loomulikult pakub vili kookosvett ja viljaliha. Sellele lisaks valmistatakse vilja koorest aga anumaid ja käsitööd, samal ajal kui kest pakub kiud- ja küttematerjali. Lehed ja puutüvi on see-eest praktilised ehitusmaterjalid, millest viimasest valmistatakse muuhulgas ka söögipulki. Kasutamata ei jää isegi kõdunev puit, sest selles kasvavad mahlased kookospähkliussid, mida nii mõnigi peab maitsvaks delikatessiks.
An Binh’i saar ja troopilised puuviljad
Ben Tre’st jätkasime sõitu mööda saart, millele andsid kitsa kiilu kuju kaks jõge: Mekong ja tema harujõgi Co Chien. Oma retkel sõitsime suurema osa päevast mööda Mekongi kallast, mis tekitas omajagu üleva tunde. Oli ju tegemist selle sama suursuguse jõega, mis on vähem või rohkem kujundanud kogu meie reisiteekonna.
Tõepoolest ei ole Mekong üks tavaline jõgi. Olles ligikaudu 4900 kilomeetrit pikk, on ta Aasias pikkuselt kolmas ja maailmas kaheteistkümnendal kohal. Veelgi enam, tegemist on rahvusvahelise jõega, mis saab alguse enam kui 5000 meetri kõrguselt Tiibeti platoolt ja läbib Vietnamile lisaks veel viit riiki: Hiina, Birma, Laos, Tai ja Kambodža. Kuigi meie nägime sellest hiiglaslikust veeteest vaid väikest mudapruuni lõiku, oli uhke tunne sõita mööda jõe äärt, mille teekond saab alguse maailma kõrgeimalt mägimaalt ja lõpeb tuhandeid kilomeetreid eemal, siinsamas Vietnami lõunatipus.
Kiilukujulise saare lõpus asus piirkond nimega📍An Binh, mis oli omakorda kitsa kanaliga eraldatud, moodustades iseseisva saare. Erinevalt Ben Tre’st ei olnud siin kookoselaadset firmakaupa, vaid kogu piirkonda katsid erisugused viljapuud, mis vihmaperioodil on viljadest lookas.
Kui taimed ja loodus on meelepärased, siis pakub An Binh võimaluse mekkida erisuguseid troopilisi maitseid kõige värskemal kujul ja peaaegu poolmuidu. Mootorratta seljas on antud piirkonnas aga ka niisama mõnus ringi sõita, sest maalilised teed muudavad sõiduelamuse äärmiselt nauditavaks. Meie just sedasi toimisimegi. Sõitsime üle väikeste kanalite ja mööda kitsaid vaheteid, navigeerides ettevaatlikult, et pead mitte ära lüüa mõne värvilistest viljadest pungil puu vastu. Loomulikult ei olnud eesmärk end tagasi hoida. Ühe päeva jooksul tarbisime umbes 15 erinevat troopilist vilja, konsulteerimata oma kõhuga, mis oleks vabalt võinud õhtusesse sihtkohta jõudmise panna küsimärgi alla.
Vinh Long – Mekongi delta keraamikakeskus
Mekongi deltas reisides tuleb tihti ületada väiksemaid või suuremaid jõgesid-kanaleid. Silla puudumisel tuleb seda sageli teha praami või mõnikord lausa väikese puidust paadi abil. Kuna kohalike jaoks on tegemist olulise transpordimeetodiga, on ka piletihind üsna taskukohane, jäädes tavaliselt 2000 ja 7000 Vietnami dongi ehk ligikaudu 7 ja 23 eurosendi vahele. Et jätkata oma teekonda An Binh’ist, sõitsimegi praamiga üle Co Chieni jõe, mille teisel kaldal paistis linn nimega Vinh Long ehk puhkebaas järgneval kahel päeval.
Vinh Long on umbes 200 000 elanikuga linn, mis mõjub oma olemuselt aga märksa väiksema asumina. Olles positsioneeritud Mekongi delta südames on tegu ideaalse peatuspaigaga, kus saab ühtaegu kogeda autentset Vietnami väikelinna elu ning huvi korral võtta osa ka organiseeritud giidiga ekskursioonidest Mekongi lähipiirkonnas. Muuhulgas on tegu linnaga, kus on võimalik leida kõrge kvaliteediga majutust vägagi konkurentsivõimelise hinnaga.
Meie veetsime kaks ööd majutuses nimega📍Binh An Village, kus Mekongi stiilis tuba koos isikliku duširuumi, õhukonditsiooneeri ja hommikusöögiga maksis üksnes 16 eurot öö. Muuhulgas on Binh An Village’s ka mõnus ja kompaktne spaa, mis pakub kõikvõimalikke massaažiteenuseid. Oma kogemuse põhjal julgeme kõnealust majutusasutust kindlasti soovitada.
Vinh Long’i teatakse Mekongi piirkonnas ennekõike keraamikakeskusena. Linnas ringi sõites võib kõikjal näha punastest telliskividest laotud aedu ja hooneid, punaseid potte, punaseid põrandaplaate, punaseid kujusid ja kõike muud, mida on keraamikana võimalik valmistada. Linna ääremaadel ja linnast väljas võib siin-seal näha ka suuri põletusahje, mis on omaette huvitav vaatemäng. Mõned neist on uuemad, teised aga sadu aastaid vanad. Enamik on seejuures strateegiliselt ehitatud kanalite või jõgede äärde, et valmistoodangut oleks lihtsam transportida.
Spaategevuste kõrval sõitsime loomulikult ringi linnapeal, et neid põletusahje ka oma silmaga kaeda. Muuhulgas külastasime📍Làng Gốm Vĩnh Long’i ehk Vinh Long’i keraamikaküla. Nimetatud külas võib näha nii modernseid põletusahjusid kui ka vanu sõrmkübaraid meenutavaid torne, mis muuseas leiavad kasutust ka täna. Näha võib ka keraamikat eri staadiumites: nii juba põletatud lõpp-produkte kui ka toorainekuhjasid. Seejuures ühes kuivatussaalis märkarsime jätku juba varem nähtud trendile. Nimelt oli kuivavate telliskiviridade vahele paigutatud uhke haud, mis tõenäoliselt kuulus inimesele, kelle jaoks telliskivid olid maises elus olnud väga olulisel kohal. Nähtu tekitas loomulikult mõtteid ka minus endas: kui mind kord enam ei ole, siis kuhu peaks minu põrmu matma?
Chau Doc – Mekongi delta vaimsuse keskus
Vinh Long’ist liikusime edasi Kambodža piiril asuvasse Chau Doc’i linna, mida teatakse ka Mekongi delta vaimuelu keskusena. Teel Chau Doc’i külastasime mitmeid templeid (sh📍Jade Buda pagood ja📍Hoi Phuoc’i pagood) ehk tegime linnukese kirja ühele neist tegevustest, mida Aasias reisides võiks poolkohustuslikus korras ikka ette võtta. Ületasime taaskord ka järjekordse jõe – seekord Hau jõe, mille läänekallast mööda sõites veetsime suurema osa päevast.
Chau Doc’i teatakse vaimuelu keskusena, kuna piirkonnas on arvukalt templeid ja pühamuid ning linn ise asub ajalooliselt olulises nn Seitsme Mäe piirkonnas. Chau Doc oli meie jaoks eriline ka seetõttu, et esimest korda pärast pikka 400-kilomeetrist sõitu Saigonist võis näha päris mäge. Tegemist oli📍Sam’i mäega ehk 284 meetri kõrguse künkaga, millel asub väidetavalt enam kui 200 templihoonet ja pagoodi. Kui juhtud olema pühamute fanaatik, siis on kindlasti tegu kohaga, mida külastada.
Väisasime ka ise mitmeid templeid ning ennekõike julgeme soovitada📍Hang’i pagoodi. Tegemist on suure pühamukompleksiga, kus Sam’i mäest üles ronides on võimalik näha erinevaid pühahooneid, külastada koopaid ja nautida mäe otsast avanevat vaadet naaberriigi Kambodža suunas.
Ajaloolise faktina tasub mainida, et Kambodža piiri ja Chau Doc’i linna vahele jääb üsna omalaadne rajatis nimega Vinh Te kanal. Vinh Te on 84 kilomeetrit pikk ja ühendab sügaval sisemaal asuva Chau Doc’i Siiami ehk Tai lahega. Visuaalselt ei ole kanal küll kuigivõrd mainimisväärne, ent tema ajalugu on üsna huvitav. Nimelt rajati Vinh Te kanal aastatel 1819 kuni 1824 enam kui 80 000 töölise poolt, et arendada veetransporti ja tugevdada kaitset tollase Siiami kuningriigi vastu. Arvestades asjaolu, et 19. sajandi alguses ei olnud ekskavaatoreid ega muud moodsat rasketehnikad, on projekti puhul märkimisväärne ennekõike see, et kogu enam kui 80-kilomeetrine kanal kaevati käsitsi, suuresti kirka ja labida abiga.
Chau Phong – Islam Vietnamis
Chau Doc’ist vahetult üle Hau jõe asub oluliselt väiksem asum nimega📍Chau Phong. Chau Phong on üsna mitte-midagi-ütlev küla, mille teeb eriliseks vaid see, et just siin asub üks Vietnami silmapaistvamaid islami kogukondi. Tegemist on tšamidega, kelle esivanemad valitsesid ajalooliselt suurt maa-ala tänase Vietnami kesk- ja lõunaosas. Seejuures teeb tšamide loo huvitavaks asjaolu, et ajalooliselt teatakse neid hoopis hindude ja budistidena, kelle müstilisi punaseid templeid (sh nt📍Banh It ja📍Po Nagar templid) võib näha risti-rästi Idamere äärsetes linnades Da Nang’ist Muine’ni.
Chau Phong’is ringi kulgedes võis tajuda, et küla oli suuresti jagatud kaheks blokiks: vietnamlaste tänavalõigud ja tšamide tänavalõigud. Suhtelist segregatsiooni, mida me ei olnud oma eelmisel visiidil täheldanud, kinnitasid suusõnaliselt ka kohalikud.
Chau Phong’i väikestes taskutes, kus domineerisid tšamid, võis näha üsna unikaalse välimusega kodusid, halalrestorane ning rõivastust, mida Vietnami kontekstis võiks kirjeldada ebatavalisena. Mehed kandsid peas kufi mütse ja jalas saronge. Naised olid enamasti kaetud hariliku räti või hijabiga, millele nii mõnigi kord oli paigutatud ka vietnamipärane koonusmüts.
Kõige huvitavam Chau Phong’i puhul oli loomulikult näha mošeesid, mida väikeses külakeses on päris mitu. Neist suurim,📍Jamiul Mazhar’i mošee, on uhke valge hoone, millele lisab värvi türkiisroheline. Vahetult mošee ees asub ka väike kalmistu, kuhu kogukonna lahkunud liikmete viimsed maised jäänused on maetud. Hauakividel võib ennekõike näha araabia keelt ja islami nimesid, mis ilmselt peegeldab seda, mis tšamide jaoks on elus kõige olulisem. Meile endile pakkus Chau Phong aga võimaluse kaeda Vietnamit sellise nurga alt, mida enamik inimesi ei ole kunagi näinud.
Mekongi “Seitsme Mäe” piirkond
Chau Phong’ist viis meid teekond edasi mööda Kambodža piiriäärt lõunasuunas, kus sõitsime läbi An Giang’i provintsis asuva ‘Seitsme Mäe‘ piirkonna. Nagu nimi viitab, on tegu maalapiga, mida iseloomustab mägede klaster, millest mainimisväärseim on 710 meetri kõrgune📍Cam’i mägi ehk Mekongi delta kõrgeim punkt. Seitsme Mäe piirkond on ühtlasi seotud mitmete Vietnami müütidega ning tänasel päeval peetakse seda ka usulistel põhjustel pühaks. Seetõttu on piirkonnas väga palju erinevaid templeid ja palverändureid ning seitse mäge ise pakuvad sisuliselt ainsa võimaluse terves Mekongi suudmealas nautida veidi kõrgema maa võlusid.
Kui Chau Phong’is puutusime kokku tšami islamiusulistega, siis Seitsme Mäe piirkonnas võis näha arvukat khmeeride kogukonda. Khmeerid on Kambodža põhirahvus ja mitte kuigi ammu oli Mekongi delta just khmeeride ja võimsa Khmeeride kuningriigi võimu all. Seetõttu võis üle kogu piirkonna näha khmeeridele omaseid uhkeid väravaid ja värvilisi budistlikke templeid, mis muuhulgas on tugevalt mõjutanud pühahoonete arhitektuurilist valikut Tai kuningriigis. Ühtlasi oli huvitav tõdeda, et just nagu tšamid, nõnda ka khmeerid elasid kinh-vietnamlaste kõrval omaette paralleelelu.
Lisaks khmeeridele meenutas Kambodžat Seitsme Mäe piirkonnas ka palmüüra ehk toddy palmipuude arvukus. Tegemist on Kambodža rahvuspuuga, mis kasvab ideaalselt ka An Giang’i kliimas, kus pool aastat on äärmiselt kuiv. Palmüüra palm on ütlemata huvitav puu, sest vilju hakkavad nad kandma alles 15–20 aastat pärast istutamist. Seejuures on noored ema- ja isapuud identsed, mistõttu kasvatajatel ei ole võimalik ennustada, millisest soost nende istutatud puu saab täpselt olema. See on aga oluline nüanss, sest emapuu toodab omapäraseid kookoselaadseid vilju, samal ajal kui isapuu nõretab suhkrust mahla, millest muuhulgas valmistataksegi suhkrut. Sõites mööda mägedevahelisi teid tekkis sageli võimalus mekkida kohalikku jooki, kus isapuu magusasse mahla oli pandud emapuu tarretiselaadne vili. Justkui bobatee otse loodusest – oli maitsev küll!
Seitsme Mäe piirkonnas võib näha arvukalt ka riisipõlde, sest An Giang’i provints on Vietnami suuruselt teine riisikasvataja. Nõnda kasvasid kuldsete riisipõldude kõrval noored riisivõrsed ning nende kõrval põrisesid omakorda müstilised masinad, mis olid alles ettevalmistamas maad. Tegemist oli äärmiselt fotogeenilise stseeniga. Seejuures oli pildistamisest veelgi härdust tekitavam näha, kuidas maailma üks tähtsamaid toiduaineid päriselt alguse saab ning kuidas siirad ja sõbralikud maainimesed peatavad oma töö, et sinuga naeratus näol veidi juttu teha. Reisida sadu ja tuhandeid kilomeetreid üksnes selleks, et näha riisipõlde, võib näida kummalisena, kuid minu jaoks on see üks parimaid viise elu näha.
Ha Tien – Mekongi delta mereäärne pärl
Seitsme Mäe piirkonna järel pöördusime tagasi Kambodža piiri ja Vinh Te kanaliga paralleelselt kulgevale teele, et liikuda sealt edasi Tai lahe ääres paikneva📍Ha Tien’i linna suunal. Vietnami piirialadel võib kohata üsna palju vaesust, sh inimesi, kelle ainsaks katusealuseks on vanast plekk-katusest, kõveratest okstest ja palmilehtedest valmistatud onn. Rohkelt võib näha ka puhast orgaanikat ehk looduslikest materjalidest valmistatud maju, millest nii mõnedki näevad välja üsna hubased ja hästi peetud. See on tõenäoliselt märk sellest, et inimene püüab ka raskes olukorras olemasolevast parima võtta.
Piirkonnas andis vaesusest märku ka see, et teel Ha Tien’i võis ikka ja jälle naha vanu tuttavaid loteriipiletite müüjaid. Tegemist on nähtusega, mida võib kohata igas külas, igas linnas ja sisuliselt üle kogu riigi. Siikohal tasub mainida, et mitteametlik tööhõive on Vietnamis äärmiselt levinud ning hinnanguliselt 60–70 protsenti tööga hõivatutest teenib elatist just nimelt mitteametliku töö läbi, sh sageli väikekaubanduse ja juhutöödega. Eakad, puuetega inimesed ja muudes raskustes indiviidid aga sageli äritegevusele või juhutööle ligi ei pääse, mistõttu mõne jaoks jääb ainsaks väljundiks kõmpida tänavalt tänavale ja restoranist restorani, lootuses, et keegi soovib loteriipiletit soetada.
Ha Tien’i jõudes oli selge, et tegu ei ole vaese linnaga. Tänaseks on Ha Tien’ist saanud puhkuselinn, kus võib leida nii ujumisrandu kui ka rannaäärseid hotellikomplekse. Muuhulgas võis linna sisenedes näha modernseid laevu, millega on võimalik sõita 1,5 tunni kaugusel asuvale Phu Quoc’i saarele. Samuti paistis silma läbi linna kulgev Giang-thành’i jõgi, mis ühtlasi peegeldab Ha Tien’i ajaloolist, hiina päritolu nime: ‘jõe vaim‘. Just hiinlased olevat umbes 350 aastat tagasi asumi ka rajanud.
Samuti paistis Ha Tien’i puhul silma tema topograafia. Kõikjal võis näha mägesid ja künkaid, mis andsid linnale meeleoluka iseloomu ja näo. Seda nägu saab üsna vahetult kogeda, külastades Kambodža piiril asuvat📍Da Dung’i mäge, kus muuhulgas võib näha koopaid ja nautida hoolitsetud jalutusradasid. Linna olulisemate vaatamisväärsuste hulka kuuluvad ka📍Phu Dung’i pagood ja📍Ngoc Tien’i klooster, millest viimast soovitan kindlasti külastada õhtul või pärastlõunal, mil päike on parasjagu loojumas. Mäenõlval asuvast Ngoc Tien’i kloostrist avaneb kaunis vaade Ha Tien’i linnale ning klooster ise mõjub mõneti tagasihoidliku Santorinina.
Ha Tien’i sattudes tasub kindlasti proovida ka kohalikku rooga: banh canh ghe’d ehk jämedate riisinuudlitega krabisuppi. Meie sattusime maitsvale roale peale üsna juhuslikult, ent armusime esimesest suutäiest. Armumisest andis tunnistust see, et meie päeva kõik kolm rooga said olema just jämedate riisinuudlitega krabisupp. Konkreetsetest söögikohtadest julgen soovitada kahte, mida võib Google’i kaardi abil leida siit:📍Restoran 1 ja📍Restoran 2.
Kokkuvõte – reisiplaani muutus ja reisi lõpp
Kuigi plaan oli järgnevad paar päeva Mekongi delta ringi jätkata📍Rach Gia linna suunas, tekkis ühtäkki suur soov aeg maha võtta. Meeles mõlkus Vinh Long’is kogetud massaažispaa ja viljapuudega kaunistatud aed. Nõnda võtsimegi üleöö vastu otsuse reisiplaani muuta, sõita ühe otsaga tagasi Vinh Long’i ning veeta seal paar päeva lihtsalt niisama. Reisida iseseisvalt mootorrattaga on küllalt väsitav ettevõtmine. Teisalt on see ka suur luksus – võimalus olla pidevalt ümbritseva keskel, valida ise oma tempo ja muuta suunda täpselt siis, kui selleks tekib soov.
Kokkuvõtvalt soovitan Mekongi deltat soojalt kõigile, kes peavad lugu kultuurist, taimedest, ajaloost ja natukene teistmoodi seiklustest. Vastutasuks pakub Lõuna-Vietnam riigi kõige avatumad ja sõbralikumad inimesed ning siirast elamuse rännata päevi ilma liigse turismimüra ja kommertsialiseerumiseta.
