Blog

Veetsin 2023. aasta jõulud ja aastalõpu Vietnamis. Minu jaoks oli tegemist kuuenda reisiga Vietnamisse ning seejuures kolmanda korraga väisata Põhja-Vietnamit. Oma külastuse käigus külastasin riigi pealinna ja poliitilist keskust Hanoid, sadamalinna Haiphongi ning Vietnami keskosa suurimat keskust Da Nangi.

Kui varasemad reisid viisin peaasjalikult läbi iseseisvate motomatkadena – variant, mida soovitan kõigil Vietnami külastajatel kaaluda võimaluse korral just esimese variandina – siis seekordne reis oli pigem klassikaline turismi- ja perereis. Käesoleva postituse eesmärk on salvestada möödunud reisist mõningad mõtisklused ja meenutused, mis võivad ehk kasuks olla ka neile, kellel on samuti tekkinud plaan või mõte mõnda nimetatud piirkondadest suunduda.

Hanoi – Vietnami pealinn ja poliitiline keskus

Alustan sellest, et Hanoi ei ole Rooma või Kyoto, kus võiks veeta päevi imetledes maailmaklassi vaatamisväärsusi. Olgugi, et Punase jõe deltal asuv Hanoi on suur linn, mille laiemas ümbruses elab hinnanguliselt 20 miljonit inimest, siis Hanoid ja Vietnami on tark külastada ilma igasuguste võrdluste ja eelarvamusteta.

Hanoi on Hanoi. See on koht, kus on võimalik kompida Vietnami kultuuri, avastada väikeseid templeid mõnel tagatänaval ning suunduda sealt siis edasi mõnepäevasele retkele lähipiirkonnas, näiteks mägises 📍Lao Cai provintsis, piltilusas UNESCO maailmapärandisse kuuluvas 📍Ha Longi lahes või ajaloolises, rohkete karstimägedega õnnistatud 📍Ninh Binhi piirkonnas.

Tõsiasi on see, et ilma sügavama kultuurialase huvita on ühel produktiivsel külastajal võimalik ühe sisuka päeva jooksul katta praktiliselt kõik olulisemad Hanoi vaatamisväärsused. Säärast tormamist ma kellelegi kindlasti ei soovita, ent olles ise Hanoid juba paaril korral väisanud, võtsin nõuks veeta sel korral ainult ühe täispäeva Vietnami pealinnas ja seda peaasjalikult ainult oma enda jalgadel kulgedes. Seejuures oleks kahtlemata olnud kiirem takso, Grab’i (Vietnami populaarseim Bolti analoog) või mopeediga liiklemine, ent aeglaselt ja jalgsi kulgemisel on minu silmis kahtlemata oma võlu.

Alustasin hommikut Hanoi pearaudteejaama läheduses, kus kitsas raudtee lõikab läbi vanalinna eramute, kodurestoranide ja väiketurgude. Kuna tegemist on üpris omalaadse vaatepildiga, siis on säärased raudteelõigud olnud juba aastakümneid fotograafide meelispaigaks. Kui 2018. aastal, mil Hanoid viimati külastasin, oli nn ‘raudtee tänav’ turistidest tulvil, siis nüüd olid mõlemad tänavaotsad blokeeritud barrikaadidega (kommentaar: 2024. a taas avatud). Nimelt olid Hanoi võimud jõudnud mõned aastad tagasi seisukohale, et tegemist on turvariskiga. Nagu Vietnamis ikka, ei heidutanud see muidugi isehakanud kohalikke ärimehi, kes nägid barrikaadides uut rahategemise võimalust, mistõttu raudtee tänavast möödudes kõlas kõikjal katkisevõitu inglise keeles: “Kas tahad näha raudtee tänavat?“

Mõnisada meetrit hiljem, leidsin end tupiktänavalt, kus koonusmütsiga naine müüs suuri, kollaseid pomeloid. Tema kõrval istus naabrinaine, kes praes õlis kuubikuteks lõigatud värsket tofut. Mõlemad naised, näod naerul, olid varajasel hommikutunnil ideaalne eksemplar sellest, milline näeb välja suur osa Vietnami tööst ja ärielust – põlve otsas ja mitteformaalne.

Kuigi Hanoi keskuses võib trehavata arvukalt turiste, siis kindlasti ei ole tegemist turistide linnaga, sest igal hetkel ja igas kohas oled sa siiski alati ümbritsetud ka päris kohalike ja kohaliku eluga. Istusin väikesele plastiktoolile kohalike seltsis maha ning tellisin endale 1€ eest bun dau ehk riisinuudlid tofuga. Neid saatis, nagu Vietnamis kombeks, kuhi erisugu maitsetaimi, sh münt, perilla ja Tai basiilik. Kuigi mina otsustasin taimse toidu kasuks, siis lihasõbrale oleks tõenäoliselt ideaalseks alternatiiviks sobinud Hanoi populaarne klassika: bun cha ehk riisinuudlid grillitud sealihaga.

Nagu mainisin, ei ole Hanoi võrreldav Rooma või Kyotoga. Minu silmis teeb ühe Vietnami reisi ennekõike edukaks oskus märgata pisidetaile. Manustades hommikusi riisinuudleid, vaatasin söögiruumi seinale, kus riiulil olid reas Hanoi õlle pudelid. Nende vahel lebas kollane budakämmal ehk Buda käsi (inglise k. ‘Buddha’s hand’) – huvitava väljanägemisega tsitruseline, mida idamaade kultuurides kasutatakse nii medikamendina kui ka parfüümina, ent veelgi sagedamini hea õnne toojana. Riiuli all aga rippusid kaks kuivanud calabash’i ehk pudelkõrvitsat, mis lõunamaades leiavad mõnikord kasutust anumana. Vaatasin neid riiuleid ja mõtlesin: ehe Vietnam pakitud kahele klaasriiulile.

Kõmpides tagasi peateele ja sealt mõned sajad meetrid edasi, sattusin punastest kividest laotud müürini, mille taga seisis 📍Van Mieu templikompleks. Van Mieu, mida sagedamini teatakse inglisekeelse nimega ‘Temple of Literature‘, on 11. sajandil ehitatud ning Hiina filosoofi Konfutsiuse auks rajatud tempel. Tempel, mis ühtlasi opereeris enam kui seitse sajandit Vietnami esimese rahvusülikoolina, on tänapäeval üks populaarsemaid vaatamisväärsusi Hanois. Olles oma varasemal Hanoi külastusel nimetatud templit juba üksikasjalikult uurinud, otsustasin templimüüri äärest teha 90-kraadise pöörde, et võtta suund Hanoi suurima järve, 📍Ho Tay ehk Lääne järv, äärde.

90-kraadine pööre paremale ning ca pool kilomeetrit jalgadele valu, leidsin end ühtäkki tuhandete Vietnami koolilaste keskel. Tegemist oli õpilastega, kes olid siia suure tõenäosusega kokkuveetud naaberprovintsidest, et nad saaksid oma silmaga kaeda Vietnami revolutsioonilise liidri ja omaaegse presidendi 📍Ho Chi Minh’i mausoleumi. Kahtlemata oli see ka unikaalne võimalus heita pilk peale vahetult mausoleumi kõrval paiknevale ühe sambaga pagoodale 📍Chua Mot Cot ning prantsuse koloniaalarhitektuuri esindavale 📍Vietnami presidendipaleele.

Lääne järve ehk West lake’i ehk Hồ Tây äärde jõudes muutus muidu tiheda asustusega linna horisont oluliselt kaugemaks. Tekkis ühtäkki ruum, mis vastandus kitsastele Hanoi vanalinna tänavatele. Seda nautisid järve äärde kogunenud kohalikud, kes kalastasid, tõmbasid võimlemiskangil lõuga, jõid teed, ahmisid piipu, mängisid Vietnami versiooni hiinapärasest mängust mahjong või grillisid sütel rasvaseid maisitõlvikuid. Siia olid tee leidnud ka arvukad turistihordid, kes suure tõenäosusega olid vaatama tulnud tillukesel saarel asuvat 📍Trấn Quốc pagoodat ehk Hanoi vanimat Budistite templit ning linna üht tuntumat sümbolit. Olin ka mina tulnud siia täpselt samal põhjusel.

Vahetult Lääne järve kõrval asub teinegi järv, oluliselt väiksem 📍Trúc Bạch’i järv. Truc Bach, mis oli kunagi osa suuremast Lääne järvest, on tänapäeval eraldatud teega ning võõrustab ka ise väikest templiga saart. Saart, mida on võimalik vabalt külastada, ületades fotogeenilise idamaise kaarsilla.

Kõneledes veel Truc Bachi järvest, siis enamasti ei seosta välismaalased järve kuidagi nimetatud templiga. Kui kellelgi peaks üldse olema mingit aimu mainitud järvest, siis võib-olla ainult seetõttu, et tegemist on ajaloolise asukohaga, kus Vietnami sõja ajal tulistati alla omaaegse USA sõjapiloodi ja hilisema poliitiku John McCaini lennumasin.

Kuna nii Lääne järv kui ka Truc Bachi järv olid kunagi kujunenud jõekääru eraldumise tulemusena, siis otsustasin oma silmaga kaeda ka lähedal asuvat Punast jõge. Kui Lõuna-Vietnami defineerib Mekongi jõgi, siis võrdlemisi sarnasel viisil on Vietnami põhjaosa elu ja põllumajandust defineerinud Hiinast Yunnani provintsist alguse saav Punane jõgi.

Vähem kui kilomeetri kaugusel asuvale Punasele jõele lähenedes muutus maastik ja linnakeskkond igas mõttes. Kadunud oli turism ning linnavalitsuse koordineeritud püüdlus hoida puhtana tänavaääred. Suure maamärgina paistis silma 2,4-kilomeetrine 📍Long Biên’i konsoolsild, mille 20. sajandi algusaastatel rajasid prantslastest kolonialistid. Impressiivse silla alla olid kogunenud inimesed, kes rakendasid silla poolt tekitatud varju puuviljaturuna.

Heites pilgu kaardile, paistis Punase jõe keskel suur roheline saar, mille rohelus viitas sellele, et saar oli seni puutumata ümbruses toimuvast urbaniseerumisest. Kulgedes üle kitsa teeriba saarele oli selge, miks saar kandis kohalikus keeles nime Banaanisaar. Nimelt oli suur osa saarest, mis asus kõigest paar kilomeetrit ajaloolisest linnasüdamest, pühendatud põllumajandusele ning seejuures peaasjalikult banaanikasvatusele. Tegemist oli pilguga Vietnami maaellu ilma pealinnast lahkumata.

Banaanisaare järel võtsin otsa tagasi Hanoi vanalinna poole. Tee peal külastasin 📍Cua Bac’i sissepääsuväravat, mis on üks viiest sissepääsust kunagise Ly dünastia poolt rajatud 📍kindlusesse. Värava ees, nagu tavaks, poseerisid kaamera ees kohalikud naisterahvad, kes kandsid uhkusega Vietnami traditsioonilist kleiti, ao dai’d. Aeg-ajalt võis näha templeid ning nende kõrval, nagu Vietnamis ikka, väiksemaid ja suuremaid kirikuid, sh 📍Cua Bac’i kirik ja jõulehteis 📍Püha Joosepi katedraal.

Püha Joosepi katedraali juurde jõudmisega olin ühtlasi jõudnud tagasi Hanoi vanalinna keskusesse ning selle kitsaste vahetänavate melusse. Vaid kiviviske kaugusele jäi Hanoi teine tuntud järv – 📍Hoàn Kiếm ehk Mõõga järv – mille keskel paistsid kaks ikooniks saanud väikesaart. Ühel neist, millele pakkus ligipääsu romantilise olemisega punane sild, istus Ngoc Son’i tempel. Teisel ja väiksemal saarekesel, millega otseühendus külastajatel puudus, oli delikaatselt positsioneeritud 📍Tháp Rùa ehk Kilpkonna torn, mida omal ajal oli rakendatud kuningliku kalastuskohana.

Sellega olin katnud suure osa Hanoi kesklinnast ning näinud suure osa Vietnami pealinna populaarsematest maamärkidest. Oli aeg end kosutada korraliku Vietnami õhtusöögiga modernses turistidele suunatud söögilokaalis, et siis järgmine hommik ärgata vara ning endasi liikuda.

Haiphong – Vietnami suuruselt kolmas linn ja sadamalinn

Kuigi üldiselt peetakse Hanoist ca 100km kaugusel asuvat 📍Haiphongi Vietnami suuruselt kolmandaks linnaks (so Saigoni ja Hanoi järel), siis enamik väliskülastajaid siia tavaliselt ei satu – kui siis just mitte vahepeatusena teel Ha Long’i lahe või 📍Cát Bà saare suunas. Haiphong ei ole tõepoolest klassikaline turismilinn. Küll aga on ta suur linn, Põhja-Vietnami olulisim sadamalinn ning huvitaval kombel ka esimene linn Vietnamis, kus inimesed võisid omal ajal nautida mugavust nimega elekter (seda tänu 1894. aastal prantslaste ehitatud söel põhinevale elektrijaamale).

Kuna minu kogemusel kirjeldab kohalikku eluolu kõige paremini rongiliiklus, siis sõitsin Haiphongi just rongi abil. Rong, mis meenutas sügavat nõukogude aega, veeres Hanoist Haiphongi ca kolm tundi ehk sõidukiirusega, mida ületaks keskmisest parem jalgrattur. Rongile pääsemiseks tuli 1. klassi istme eest välja käia 85000 dongi ehk ligikaudu 3,2 eurot.

Haiphongis ootas mind suhteliselt puhas ja organiseeritud linn. Kui kommunistlikud ametnikud on sageli korrumpeerunud ja saamatud, siis nii mõnegi kohaliku sõnul oli Haiphong merelinna Da Nangi kõrval üks kahest suuremast linnast, kus suur osa elanikest tõepoolest hindas kohaliku valitsuse tegevust. Seda oli näha nii organiseeritud kesklinnas kui ka mõnevõrra vähem organiseeritud kõrvaltänavatel.

Järgmised päevad möödusid nii jalgadel kui mopeedi seljas, uudistades nii prantsuse kolonialistide arhitektuurivaramut, nt 📍Haiphongi ooperimaja, kui ka kohalikke olulisemaid templeid ja pagoodasid, sh 📍Du Hang pagooda, 📍Pho Chieu pagooda ja 📍Hang Kenh tempel. Ei olnud üllatuseks, et Haiphongi pühakodades puudusid Hanoile omased turistide tulvad. Küll aga oli üllatuseks see, et nimetatud maamärgid ei jäänud mitte kuidagi alla Hanois nähtud vaatamisväärsustele, vaid nii mõneski mõttes ületasid neid. Eriti meeldejäävaks mälestuseks jäi muljetavaldavalt kõrge Pho Chieu pagooda, mille templikompleksis võis imetleda väikest ühe jalaga pagoodat, vaimustavaid tähtviljapuid ning elavat budistide muusikat ja laulu.

Kuna Haiphong on merelinn, mis on tuntud oma meretoidu poolest, siis on linn kogunud viimastel aastatel üha enam populaarsust ka oma toidu poolest. Sellest tulenevalt võis märgata rohkelt siseturiste, kelle seast paistsid enim silma Hanoi noored. Kahekümendates eluaastates hanoilased olid hordidena veetmas Haiphongis nädalavahetuse toidutuure, nautides kohalikku kalaga nuudlisuppi (vietnami k. ‘bun cha ca‘), krevetiroogi ning värskeid tigusid ja merekarpe.

Kuigi kindlasti ei soovita ma Haiphongi ühele tavalisele turistile eraldi peatuspaigana, siis idamaade huvilisel on siin kindlasti midagi teha ja näha. Ja loomulikult on Haiphong mugav peatuspunkt teel Cat Ba saarele või Ha Longi lahele, kuhu suundusin ka mina.

Ha Longi laht ehk ‘laskuva draakoni’ laht

Haiphongist liikusin edasi 📍Ha Longi lahe piirkonda, mis asub kaasaegset kiirteed mööda ca 40-minutilise autosõidu kaugusel Haiphongi linnast. Ha Long ei ole kindlasti mitte Vietnamis käinutele võõras. Tegemist on massiivse, enam kui 1900 kivimiformatsioonist koosneva karstisaarestikuga, mis ulatub sisuliselt Lõuna-Hiina Guangxi provintsini välja. Ühtlasi on tegemist UNESCO maailmapärandisse kuuluva vaatamisväärsusega, mis tähendab, et täiesti õigustatult ei ole siin puudust nii kohalikest kui ka välisturistidest.

Et lahte ja selles peituvaid saarekesi tõeliselt hinnata, tuleks kindlasti leida sobiv laevaoperaator. Selleks on võimalik broneerida ühepäevaseid või mitmeöiseid kruiise ning valida saab nii odavamate kui ka kulukamate programmide vahel. Seejuures tuleb arvestada, et kõige odavamad tuurid on igas mõttes odavad ning viiakse sageli läbi alustel, mis sõna otseses mõttes seisavad koos kaubaalustest kokku löödud puutükkidel. Samal ajal pakuvad kallimad kruiisid maailmaklassi aluseid koos viietärni teenindusega, mis kõik tuleb loomulikult ka kopsakama hinnasildiga.

Minul oli võimalus osaleda kahepäevasel Indohiina teemalisel kruiisil Indochine Premium, mis pakkus muljetavaldava elamuse, mida julgen soojalt soovitada teistelegi. Kahe päeva jooksul külastasime erinevaid populaarseid saarekesi, mille käigus oli klassikalisele Ha Long’i lahe külastusele kohaselt võimalus sõita kayakiga, külastada erinevaid koopaid ning ronida nõukogude kosmonaudi German Titovi nimelisel saarel asuvale vaateplatvormile.

Da Nang – Kesk-Vietnami pealinn ja merelinn

Lendasin Da Nangi Hanoist. Da Nang on Kesk-Vietnami suurim keskus ja populaarne kuurortlinn. Üleüldse on Da Nang linn, millel on nii kohalike kui ka väliskülastajate seas maine, mida võiks kirjeldada kui Vietnami kõige elamisväärse piirkonnana. Pean sellega ka ise nõustuma. Mitte ainult ei ole Da Nang suhteliselt puhas ja organiseeritud, vaid linn asub ka geograafiliselt ja looduslikult vaimustavas piirkonnas, kus kohtuvad troopiline ja subtoopiline loodus ja kliima ning mis on ajalooliselt olnud erinevate tsivilisatsioonide kohtumispunkt.

Seejuures asub Da Nang’is arvukalt erinevaid turistidele suunatud vaatamisväärsusi, sh ujumisrannad, populaarne 📍Ba Na vaateplatvorm, 📍Marble Mountains ehk marmormäed, linnast veidi eemal asuv UNESCO maailmapärandisse kuuluv kunagine jaapani asundus 📍Hoi An’i vanalinn ning sellest mitte kuigi kaugel paiknev ning samuti UNESCO maailmapärandisse kuuluv 📍My Son’i iidne hindude tempel. Kõik kahtlemata maamärgid, mis on väärt nägemist.

Mina olin tulnud Da Nangi neljaks päevaks ning seda konkreetse plaaniga teha mopeediga tiir peale Kesk-Vietnami vähemasustatud loodusele. Reisi käigus oli kavas külastada ka Da Nangist 100 km kaugusel asuvat ning ajalooliselt üht olulisemat piirkonda Vietnamis, kunagist pealinna nimega 📍Hue.

Kuna detsembri lõpp oli endiselt vihmane hooaeg ning ka ilmaennustus tõotas eesootavatel päevadel lausvihmasid, siis tuli reisiedu huvides teha plaanides muudatus ning jääda sel korral üksnes Da Nangi lähipiirkonda. Nõnda külastasimegi hoopis Da Nangi külje all paiknevat Hoi An’i vanalinna, mis hoolimata vihmast ning arvukatest külastajatest oli tõepoolest oma rahus ja antiikses võlus kahtlemata väärt UNESCO maailmapärandi staatust. Olles Hoi An’is mõtlesin endamisi, et olin sattunud tõepoolest ühte neist vähestest turistilõksudest, mille lõksu langemine oli kahtlemata asja väärt.

Terve järgmise päeva paarutasime motikaga Son Tra nimelisel poolsaarel, mis ühtlasi moodustab samanimelise asumi Da Nangi linnas. Son Tra on koduks ka 📍Son Tra mäele, mida teatakse sagedasti nimega Monkey Mountain ehk Ahvi mägi, sest tõepoolest on lopsakate vihmametsadega mägine poolsaar koduks mitmele erinevale ahviliigile, mille seas päris mitmed on kahjuks ka kriitiliselt ohustatud.

Sõites linnast Son Tra suunas kaunistasid rannikut traditsioonilised Vietnami korvpaadid ning üha kõrgemale mägedesse kulgedes avanes idülliline vaade Da Nangi linnale.

Lopsaka loodusega poolsaarel, millel Vietnami sõja ajal paiknesid USA sõjajõudude kommunikatsioonirajatised, on asub ka 📍Linh Ung’i templikompleks, mis minu silmis on kahtlemata üks märkimisväärsemaid templihooneid terves Vietnamis. Hommikul templit külastades leiad end pilvede keskel asuvast idüllilisest rohelusest, mida kaunistavad täiuslikult maniküüritud bonsaipuud, hoolitsetud templihooned, kaunid skulptuurid ning vaade türkiisrohelisele ookeanile ja Da Nangi linnale kaugel horisondil.

Olgugi, et vihmane aastalõpp pärssis mitmeid etteplaanitud tegevusi, on Da Nang ja Kesk-Vietnam tervikuna kahtlemata piirkond, mida kavatsen kindlasti külastada ka tulevikus. Mitte ainult ei paku linn ise arvukalt atraktsioone, kohalikke söögielamusi ja suurepärast spaateenust, vaid kogu Kesk-Vietnam tervikuna on piirkond, mida tasub igal Vietnami huvilisel võimaluse korral näiteks auto või motikaga ringireisi korras külastada. Olles varasemalt väisanud põhjalikult nii Vietnami põhja- kui ka lõunaosa, julgen soojalt soovitada Kesk-Vietnami, mis vähemalt minu südames on kahtlemata leidnud erilise koha.