Idee vihmahooajal Taimaa külastamisest võib tunduda pentsik, ent viimased kaks aastat ma just sedamoodi toimetanud olengi. Kui reisi konkreetne eesmärk ei ole rannapuhkus, siis dramaatiliselt pilvine taevas ning hoovihmadest lokkavad loodus ja kosed võivad tegelikult olla täitsa nautimist väärt.
Kui eelneval aastal külastasin lõunapoolseid Phang Nga ja Krabi provintse (loe lähemalt siit), siis sel korral otsustasin sõitu alustada samast piirkonnast, ent teekonda pikendada ja sõita pealinna Bangkokini välja. Seda oli kavas teha taaskord autoga, mis minu silmis on Tai vihmahooajal konkurentsitult parim liikumisvahend. Seda enam, et Tai teed on üldjuhul vägagi eeskujulikus seisukorras ning pole midagi paremat, kui vaatamisväärsuste vahel kuuma ja niiske õhu eest konditsioneeri rüppe söösta.
Phang Nga ja Krabi – õlipalmid ja karstimäed
Korjasime Phuketi lennujaamast rendiauto (soovitan soojalt ettevõtet nimega Drive Car Rental) ning sõitsime õhtupimeduses Phang Nga provintsi suunas, kus oli plaan veeta reisi esimene öö. Pimeduses küll suurt midagi ei näinud, ent olles piirkonnaga tuttav, siis võis aimata, et teeääri ümbritsevad ennekõike õlipalmid ja kummipuud – Lõuna-Taimaa olulisemad majandusartiklid.
Öö möödus vahetult 📍Samet Nangshe vaatepunkti kõrval. See võimaldas hommiku vastu võtta vaatega üle Phang Nga lahe, kus mereveest kerkivad üksteise kõrval reas lugematud lubjakivist karstimäed, sarnanedes küllaltki palju Ha Long’i lahega Vietnamis (vt Vietnami reisikirja). Unikaalsete kivitornide esiplaanil võib näha ka ulatuslikku mangroovistikku ning kusagil suuremate mägede vahel seisab üks õige pisike lubjakivitorn nimega 📍Khao Phing Kan, mida turistidele müüakse usinalt nime all ‘James Bondi saar’, sest just seal vändati 1970. aastatel jupike filmist “Mees kuldse relvaga”. Kõike seda ja palju muud on külastajatel võimalik Tai pikasabapaadiga ka lähemalt kaema minna.
Vaatepunkti juurest jätkus tee provintsikeskusesse Phang Nga’sse (Taimaal kannavad provintsid ja nende vastavad keskused enamasti sama nime). Hommikuvalguses läikisid kastemärjas lugematud õlipalmid ja kummipuud, mida eelneva päeva pimeduses ei olnud võimalik näha. Teedel oli liiklust vähe, sest piirkond on üsna hõredalt asustatud ning olulisem osa provintsi rahvamassist (sh turistidest) on koondunud pigem Andamani merd ääristavasse kuurortpiirkonda, mille moodustavad pikk jada erinevaid asumeid koondnimega 📍Khao Lak – ideaalne paik Lõuna-Taimaad külastavale rannalõvile.
Kuigi Phang Nga linnas ei ole harv näha välisturiste, siis pigem on tegemist vahepeatusega, kust on mugav söösta kajaki või traditsioonilise Tai pikasaba paadiga karstimägede vahele Agent 007 saart kiikama. Ka enamik vaatamisväärsusi linna ümbruses on teise- või kolmandajärgu atraktsioonid, pakkudes ideaalse võimaluse suhtelises privaatsuses nautida kauneid Tai maamärke, mis mõne muu riigi kontekstis võiksid vabalt esindada üleriigilise tähtsusega vaatamisväärsust.
Phang Nga linnas külastasime kohalikku 📍Kraphunga hommikuturgu, mis oli parasjagu otsi kokku tõmbamas. Tegemist on kohaliku värsketoodangu turuga, kus inimesed kogunevad igal varahommikul kella 5-6 ajal, nagu turul ikka, et kaubelda värskeid puu- ja köögivilju, liha ning muud head ja paremat. Kuna Kagu-Aasias asuvad ostukeskused sageli ainult suuremates linnades ning tänini leidub arvukalt majapidamisi, kellel külmiku puudumise tõttu tuleb värske kraam igal hommikul turult soetada, siis siinmail on turg endiselt osa igapäevaelust. See on tegelikult ilus traditsioon ja kõige ehedam võimalus tutvuda külastatava riigi kultuuri, inimeste ja söögiharjumustega.
Phang Nga linnas saime söönuks kohalikus 📍Garden House restoranis, manustades maitsvat meretoitu ja hapukat, aromaatset tom yum’i kuumapotti. Kuna Taimaa ning ennekõike selle lõuna osa on suuresti piiratud veega, siis meretoit on kindlasti see, mida igal külastajal tuleks kindlasti mekkida. Restorani vahetus läheduses külastasime ka väikest seinamaalingutega koobast nimega 📍Tham Sam, kuhu kindlasti ei ole mõtet eraldi pikemat sõitu teha, kuid mis üksnes kõrval paikneva peegelsileda tiigi, rikkaliku roheluse ja lähedal asuva tillukese 📍Tham Pha Phueng’i mungakloostriga on põgusat tunnikest ikka väärt. Seda ennekõike, kui on huvi näha, millist elu elavad kohalikud.
Tee Phang Nga linnast välja möödus suuremal maanteel, mida ääristasid Phang Nga lahest sisemaale tungivad karstimäed. Samuti võis teede ääres näha lugematuid kuldsete raamidega pilte monarhist ja tema kaasast ning kollaseid lipukesi, mis olid välja pandud kuningas Rama X sünnipäeva puhul. Kuigi monarhistlik riigikord on tekitanud Taimaal ajalooliselt küllalt palju vastuolu ja riigis kehtivad üpris ranged lèse-majesté seadused (s.t monarhi või monarhia kritiseerimine on karistatav kuni 15-aastase vanglakaristusega), siis enamasti peavad tailased kuningat kõrges aus.
Umbes tosina kilomeetri pärast pöörasime oluliselt väiksemale teele, et jätkada kohaliku 📍Tao Thongi kose suunas. Kuigi nii Phang Ngas kui Krabi provintsis on oluliselt kuulsamaid ja kõrgemaid koskesid (sh 📍Ton Chong Fa, 📍Lampi, 📍Huay To jt.), siis Tao Thong on näide ühest paljudest Tai loodusmärkidest, kuhu enamik välisturistidest tõenäoliselt kunagi ei satu, kuid mis pakub samuti silmailu ning seda kõike suhtelises privaatsuses ja rahvuspargitasuta. Kui eelneval aastal olime olnud kose ainsad külalised, siis sel korral oli palav keskpäev, mistõttu vahutava kose ümber oli kongregeerunud grupp kohalikke, kes valju muusika saatel end parasjagu vette kastmas olid.
Ka tee koseni oli minu silmis vaatamist väärt. Nimelt väänles kitsas asfaltriba troopiliste viljapuude ja ronitaimede vahel justkui botaanikaaias. Aeg-ajalt vilksatas mõni väike bambusmaja või mošee. Nendest viimane andis aimu sellest, et olime tõepoolest Lõuna-Taimaal, kus muidu üdini budistlikus riigis paistis üha enam silma üle Malaisia piiri tungiv islam. Peatasime auto mošee lähedal, kus hõblukese plekist katuse all istusid kaks daami koos puuviljadega. Et võtta vihmahooajaga kokku langevast puuviljahooajast viimast, soetasime 60 bahtise kilohinnaga (1,5€) väikesed ogalised durianiviljad ja näputäis elegantseid mangustane, milledest viimane krooniti reisiliste lemmikviljaks.
Oma koseretkega olime jõudnud väga lähedale Phang Nga ja Krabi provintsi piirile. Umbes tunnikese autosõidu kaugusel siit asus Phang Nga lahe kaldal laiuv Krabi keskus, kus samal momendil tatsusid tänavakividel tuhanded turistid Aasiast ja Euroopast, nautides kohalikke randasid, templeid, kaljuronimist ja kanepitooteid.
Meie tee jätkus aga Krabi sisemaa suunas. Külastasime massiivset 📍Wat Maha That Wachiramongkol templit ning inimtühja ja keset Krabi loodust paiknevat kuldset 📍Wat Khao Hua Sing templit, kus lisaks meie endi häälele kõlas vaid linnulaul ja tuulekella kõlin. Kuna Taimaal on üle 40000 templi ehk wat’i, siis iga arhitektuuri-, teoloogia- ja ajaloohuviline peaks kindlasti leidma vähemalt ühe sellise wat’i, mis just tema hinge ja maitsega resoneerib.
Enne päikese loojumist jõudsime teise päeva lõppsihtkohta ja ööbimispaika – Plai Phraya nimelisse asumisse Krabi provintsi ääremail. Seal saatsime õhtu mööda lootoslilledega järve kaldal, süües durianipuu alla asetatud tuhmunud laua taga värskelt valmistatud Tai kodutoitu ning juues päikese lõõmas soojenenud kookospähklivett. Tegemist oli õhtuga, kust puudus igasugune ekstravagantsus, mõjudes hea meeldetuletusena, et mõnikord on kõige tavalisemad reisiseigad just need kõige mälestusväärsemad.
Surat Thani ja Chumphon – ahvikool ja veekanalid
Uus hommik algas otsaga uue provintsi – Surat Thani – suunas, peatusega usuteemalises📍Thamma Park’is ehk kohaliku nimega Ban Khao Ka Nai’s.
Thamma Park’i keskseks teemaks on ennekõike templid ja mäed. Nimelt on tegu atraktsiooniga, kus viie või kuue erineva mäenupu otsa juhatavad varieeruva raskusastmega matkarajad, millede lõpus, mäekünka tipus, seisavad erisugu stiile esindavad minitemplid vaatega ümbritsevale maastikule. Meie valikuks langes lihtsuselt teine rada, igal trepiastmel saatjaks kohalik koer, nagu Taimaal tavaks. Nautisime vaikust, rohelust, kuuerealisi sipelgaradu ja loomulikult miniatuurset templit mäe tipus. Kuigi meie veetsime pühas pargis vaid tunnikese, siis minu silmis on tegemist paigaga, kuhu võiks tulla jooksusussid jalas ning vabalt veeta pool tervest päevast.
Edasine sõit möödus sügavat Surat Thani maapiirkonda mööda, kus vaheldusid kummipuud ja ulatuslikud durianiistandused. Kuna duriani tipphooaeg oli lõppenud umbes kuujagu varem, siis enamik puudest olid viljadest tühjad. Ühes istanduses rippusid puudel aga endiselt suured ogalised kerad, mistõttu ei saanud kuidagi mekkimata jätta kõige värskemat Tai monthongi ehk “kuldse padja” järgi nime saanud vilja.
Kõige selle peale võib tekkida täiesti õigustatud küsimus: miks väärib üks vili üldse nii palju mainimist? Seda ennekõike seetõttu, et nii Taimaal kui ka mujal Kagu-Aasias ei peeta duriani mitte lihtsalt puuviljaks, vaid viljade kuningaks, mida inimesed kirglikult armastavad ning mis on piltlikult öeldes leidnud altaril koha. Kulgedes ringi Surat Thanis või kõrvalasuvas Chumphoni provintsis, ei olnud ühtegi paika, kus poleks olnud mõni pilt, plakat, kuju või särk, mis ei oleks kajastanud või kummardanud seda vastuolulist, intensiivselt lõhnavat viljakera.
Suunurgad durianist suhkrused, jätkus tee 📍Cheow Lan’i järve suunas. Tegemist on 📍Khao Sok’i rahvuspargi alla kuuluva maalilise järvega, mis rajati 1980. aastatel, kui ühes Rajjaprabha tamme püstitamisega ujutati elektri genereerimise eesmärgil ca 185 ruutkilomeetrit põllumaad ja vihmametsa. Tänapäeval on Cheow Lan ennekõike tuntud oma ujuvhotellide poolest, kus on võimalik nautida unikaalset loodust ning ainulaadset karstimägedest pakatavat topograafiat, mille parim analoog on tõenäoliselt Guilin’i piirkond Lõuna-Hiinas. Kuna Cheow Lan’i järvel asuvad ujuvmajutused pakuvad tõepoolest ainulaadse miljöö, siis tegemist on kindlasti kohaga, mida iga Surat Thani külastaja peaks võimaluse korral väisama.
Meie Cheow Lan’i järve võlusid, mida on võimalik lõpuni nautida ainult pikasabapaadiga, sel korral ei näinud, vaid jätkasime teed Surat Thani keskuse suunas. Kuna õhtuni oli küllalt palju aega, siis otsustasime maakaardi lahti võtta ja teha plaanivälise peatuse kohalikes selge veega 📍“คลองน้ำใส” kanalites, et pesta maha päeva jooksul tekkinud higi. Soojas, ent värskendavas vees oli mõnus olla, seda enam, et pileti eest tuli maksta vaid tagasihoidlikud 20 bahti (50 eurosenti).
Kümmekond minutit veekanalitest Surat Thani keskuse suunas ootas meid teine impromptu peatus – inimtühi koobastempel 📍Wat Tam Singkhon. Tempel, mida võis vaevu kaardilt leida, pakkus võimaluse kõndida sadu meetreid mööda müstilisi Buda kujudega ääristatud treppe ning imetleda koopalaes aegamisi formeerunud stalaktiite. Päikeselõõmast jahutust pakkuva koopa lõpus ootas meid aga Indiana Jones’i filme meenutav avatud lagi, kust paistis sisse päikesevalgus, mis andis eluks vajalikku energiat koopasuus kasvavale hiigelpuule. Oli absoluutne privileeg olla ainsad inimhinged sellises erilises kohas, mistõttu soovitan soojalt koobastempli külastust ka teistele piirkonnas viibijatele.
Enne õhtueha saabusime Surat Thani ehk kohalikus keeles ‘heade inimeste’ linna. Olgugi, et Surat Thani on Lõuna-Taimaa suurima provintsi keskus, ei ole tegemist linnaga, kuhu üks keskmine turist põhjuseta satuks. Oluliselt enam tähelepanu on pälvinud, ja seda arusaadavatel põhjustel, sama provintsi koosseisu kuuluvad kuulsad kuurortsaared📍Ko Samui ja 📍Ko Pha-ngan.
Surat Thanis kaesime õhtust 📍Tapi jõe äärset promenaadi, kus kohalikud tantsisid parasjagu muusika saatel cha-cha-cha’d. Samuti kiikasime õhtusöögi leidmiseks 📍Surat Thani ööturule, kus võis leida kõiksugu head ja paremat, alates värskelt pressitud guavamahlast kuni õlis röstitud mardikateni. Siikohal on sobilik mainida, et Kagu-Aasias on hommikuturgude kõrval vähemalt sama populaarsed ka ööturud, kus inimestel meeldib kuuma ja niiske päeva järel kokku tulla, et üheskoos veidi mahedamat õhtut nautida.
Järgnevat hommikut alustasime hoopis vaiksemaid, valgemaid ja unisemaid Surat Thani tänavaid pidi kulgedes. Kerge jalutuskäigu järel istusime tänavanurgal asuvatele väikestele toolidele kohalike vanaprouade ja vanahärrade keskele maha, et lürpida hommikusöögiks kõige lihtsamat nuudlisuppi, gluteeni rikkast riisist vorbitud rulle ja krevettidega pad thai’d ehk Tai rahvustoiduna tuntud tamarindimahlas praetud nuudleid.
Hommikusöögi järel jätkus tee põhjasuunas. Kulgesime üle Tapi jõe, kus meid tervitas sihvakate kookospalmide ja mudaste kanalite keskel asuv tillukene 📍Bang Bai Mai küla. Kuna oli laupäev ning peamised tegevused, sh paadisõit ja ujuvturg, leidsid väikeses külas aset vaid igal pühapäeval, siis külakeskus oli tol hetkel sisuliselt inimtühi. Kõndisime mööda kanalite vahelisi laudadest nikerdatud sildu, uudistades suletud müügistende ning lootes leida vabatahtliku, kes oleks nõus meid troopiliste nipapalmidega ääristatud kanaleid kaema viia. Ootamine oli kannatust väärt, sest õige pea triivis kanalist pikasabapaadis istuv mees, kes lubas 500 bahti (14€) eest tunnijagu paadisõitu ning tutvustada Mekongi jõe suudmeala (vt Mekongi reisikirja) meenutavat ökosüsteemi, mis pakatas elust.
Paadisõidu järel jätkasime teed põhjapoole, Chumphoni provintsi suunas, külastades teepeal järjekordseid templeid (sh📍Wat Phra Borommathat Sawi ja 📍Wat Phra Borommathat Chaiya) ning maitstes teeääres müüdavaid värskeid puuvilju. Muuhulgas proovisime seni kõige maitsvamad salak’id ehk maoviljad, mis paistavad ennekõike silma oma maonahka meenutava koore tõttu.
Chumphoni linnale lähemale jõudes oli plaan külastada piirkonna üht kõrgemat punkti – 📍Khao Matsee vaatepunkti. Paraku leidsime tugeva vihmasabina tõttu hoopis varju 📍Baan Yai Sri nimelisest restoranist. Seal tervitasid meid kaks venda, kes olid isalt päritud kanaliäärsele maalapile rajanud idüllilise aia, kalakasvatuse ja söögikoha. Samal ajal kui üks vendadest toimetas leti taga, lamas teine, ümmargusi, johnlennonlikke prille kandev vennas, võrkkiigel, kõneledes piiratud inglise keeles sellest, kuidas tema opereeris perekonna kanepiäri. Tõepoolest oli toitlustuskoha nurgas sümboolse annetuse eest saadaval nii kanepitee, kanepiõli kui ka suitsetamiseks ettenähtud kanepiõied.
Maitsva lõunasöögi järel, mida kahtlemata soovitan igale Chumphoni külastajale, viis leti ääres seisnud vennas meid ringkäigule mööda kinnistut. Kõndides mööda kanaliäärt, kust restoran sai oma värske kala, ning imetledes aeda, kus sagisid kookospalmide ja basiilikutaimede vahel ringi kanad, oli selge, miks toit oli maitsnud sedavõrd hästi. Mööda kinnistut kulgedes nägime oma silmaga ka ogalisi salakipalme ning saime teada, et kõrgete kookospalmide otsast ei too vilju alla mitte vennad ise, vaid lähedal asuvas spetsiaalses ahvikoolis hariduse omandanud makaagid.
Kuna vihm jätkus hilisõhtuni, siis pärastlõuna möödus peaasjalikult Chumphoni rannikuteid sõites. Kui Phang Nga ja Krabi olid uhkeldanud oma lopsaka looduse ja karstimägedega, siis Chumphoni signatuuriks võiks kahtlemata pidada tema kaunist rannajoont. Võiks isegi öelda nii, et kui mingil hetkel saab Phuketi ja Ko Samui rahvamassidest villand, siis Chumphon on kindlasti koht kuhu tulla, et nautida hingematvaid ja inimtühju paradiisirandu, tuntud (sh 📍Thung Yang’i rand, 📍Thung Wua Laen’i rand ja 📍Thung Zang Bay) ja vähemtuntuid, sisuliselt igal aastaajal.
Phuketi, Phang Nga, Krabi, Surat Thani ja Chumphoni järel olime peagi jõudmas verstapostini, mis märkis teekonna esimese poole lõppu. Ees ootas Prachuap Khiri Khani provints, Taimaa kõige kuivemad piirkonnad ja siis juba Bangkoki lähiümbrus, mida käsitleb reisikirja teine osa (loe lähemalt siit).
