Blog

Ei ole tõenäoliselt üllatus, et Tai kuningriigi enim külastatud piirkond on pealinn Bangkok. Seda soosivad nii head lennuühendused kui ka sagedasti pakutavad soodsad piletihinnad. Kuigi Bangkokis leiab tegevust päris mitmeks päevaks, siis tasub igaljuhul iidse riigi paremaks mõistmiseks suurlinnast veidi ka välja kiigata.

Mina kombineerisin oma viimase Bangkoki külastuse kunagise Siiami kuningriigi pealinna Ayutthaya‘ga. Lisaks laenasin rendiauto, et teha väike tiir peale ka Bangkokist idas asuvatele provintsidele. Järgnevalt kirjutangi oma reisimuljetest ning sellest, mida nimetatud piirkondades näha ja teha.

SISUKORD:
1. Bangkok
2. Ayutthaya
3. Bangkoki lähiprovintsid (sh Lopburi, Sa Kaeo, Chanthaburi ja Rayong)

1. BANGKOK

Vähesed teavad, et Bangkok ehk tai keeles ‘Krung Thep‘ hoiab maailmarekordit kõige pikema linnanime kategoorias. Nimelt on Bangkoki tseremoniaalne nimi 168 tähemärki pikk ja kõlab umbes-täpselt nii: Krung Thep Mahanakhon Amon Rattanakosin Mahinthara Ayuthaya Mahadilok Phop Noppharat Ratchathani Burirom Udomratchaniwet Mahasathan Amon Piman Awatan Sathit Sakkathattiya Witsanukam Prasi. Keelt sõlme ajavast nimest palju enam teatakse Bangkoki aga elava linnana, kus on maitsev tänavatoit ning eksponeerimisel erinevate kultuuride segu. Seda kõike ma siia kaema tulingi.

Bangkoki linna teenindavad kaks suurt lennujaama: Don Mueang ja Suvarnabhumi. Bangkoki põhjaosas paiknev Don Mueang on üks maailma vanemaid lennujaamu, mis teenindab peaasjalikult odavlennufirmasid, eesotsas AirAsia’ga. Kui saabud linna mõne teise lennufirmaga, siis leiad end suure tõenäosusega aga linna idaosas paiknevas Suvarnabhumi’st (sanskriti k. ‘kuldne maa’), kuhu saabusin ka mina.

Sõltuvalt sellest, millise eesmärgiga oled tulnud Bangkoki linna, tasub valida ka öömaja. Suurem osa ajaloolistest vaatamisväärtustest paiknevad Bangkoki vanalinnas, mis hõlmab läbi linna kulgeva Chao Phraya jõe ja erinevate väikeste kanalitega piiratud📍Rattanakosin’i saart. Parkide, ostukeskuste ja modernse linna huvilised leiavad end tõenäoliselt kodusemalt aga kõrghoonete vahel, näiteks📍Suhkhumvit’i,📍Silom’i või 📍Sathon’i piirkonnas. Kui soovid aga midagi vahepealset, siis võib-olla on sobiv kahe eelneva piirkonna vahele pressitud📍Bangkoki Hiinalinn.

Bangkoki vanalinn ehk Rattanakosin

Olles ennekõike huvitatud ajaloost ja arhitektuurist, valisin mina ööbimiseks vanalinna ehk Rattanakosini piirkonna. Selline valik oli minu jaoks sobiv, sest enamik vaatamisväärsuseid oli võimalik külastada omal jalal.

Rattanakosini kõige olulisemaks vaatamisväärsuseks on kahtlemata Bangkoki📍Suur Palee (inglise k. ‘Grand Palace’), mille ehitus algas 1782. aastal, kuid mis valmis lõplikult oma praegusel kujul alles poolteist sajandit hiljem ehk 1925. aastal. Tasub mainida, et Suure Palee näol ei ole tegemist ühe konkreetse hoonega, vaid massiivse kompleksiga, mida eraldab välismaailmast peaaegu kahe kilomeetri pikkune valge müür.

Palee territoorium, mis oli pikalt ka Tai kuningate kodu, pakub vaatamiseks arvukalt aedu, paviljone ning kompleksset arhitektuuri, mis kajastab üle sajandi ehituses olnud vaatamisväärsuse erinevaid aegu. Kompleksi kõige silmapaistvam vaatamisväärsus on tõenäoliselt aga📍Wat Phra Kaew (inglise k. ‘Temple of the Emerald Buddha’), mis on kõige ehtsam demonstratsioon Tai traditsioonilisest arhitektuurikunstist ning mille üheks krooniks on templis asuv smaragdist budakuju. Võimsa kompleksi nägemiseks tuleb loomulikult välja käia ka vääriline piletihind: 500 baati (2025. a seisuga). Kui aga juba kord Bangkoki tulla, siis kahtlemata ei saa ilma Suure Paleeta.

Kui Suur Palee ei kustutanud ajaloo- ja arhitektuurijanu, siis kohe selle kõrval asub ka teine templikompleks –📍Wat Pho. Wat Pho, kus ‘wat‘ tähendab tai keeles ‘templit‘, kuulub samuti kuningriigi olulisemate pühahoonete hulka. Kompleksis ringi käies võib näha arvukalt kuldseid budafiguure, milledest kõige silmapaistvam on massiivne 46 meetri pikkune lamav kuju. Lamavaid budafiguure võib tegelikult näha üle kogu Taimaa, olles sümbol Budast tema viimastel eluhetkedel ehk enne nirvaanasse jõudmist.

Eelnevale lisaks tasub mainida, et arvukate budafiguuride kõrval peetakse Wat Pho’d Tai massaaži sünnikoduks. Vastavalt tiitlile, paikneb templis ka traditsioonilise meditsiini kool, kus muuhulgas antakse edasi klassikalise massaažikunstioskust. Rääkides massaažist, siis pika jalutuskäigu järel ei ole üldse paha mõte otsida mõni spaa, et omal nahal saada osa ühest mõnusast seansist. See ei ole keeruline, kuna sisuliselt terve linn on pikitud arvukatest massaažisalongidest, mille hulgast sobivaima leidmiseks tasub usaldada Google’i kasutajate tagasisidet.

Mina jätsin massaaži sel korral vahele ning tegin hoopis põgusa puhkepausi Wat Pho kõrval asuvas📍Saranrom’i pargis, et nautida kunagist kuninglikku roheala, kus on mõnus puuvilus näksida kohalike puuviljamüüjate pakutavaid krõmpsuvaid guaavalõike ning teha edasisi reisiplaane. Muuseumi huvilistel on alternatiivina võimalik külastada ka kõigest kiviviske kaugusel asuvat📍Bangkoki Rahvusmuuseumit, mis on üks suuremaid omataoliste seas terves Aasias.

Olles vanalinnas, tasub kindlasti ära käia ka Bangkoki läbiva Chao Phraya jõe ääres, kust avaneb hea vaade linna ühest ikoonist,📍Wat Arun’ist. Jõe läänekaldal, Thonburi‘s, asuvat templit on võimalik vaadelda mitmest eri paigust. Mina leidsin enda jaoks sobiva vaate📍Wat Pho praamipeatuses, mida julgen soovitada teistelegi. Seejuures on parim aeg Wat Aruni nägemiseks kindlasti päikeseloojang, mis pakub meeldejääva visuaalse elamuse nii Chao Phraya jõest kui ka teiselpool jõge asuvast valgustatud templitornist. Chao Phraya ääres olles tasub kindlasti ära proovida ka praamiteenus, et Wat Arunit lähemalt näha või siis külastada näiteks linnakeskust.

Rattanakosini piirkonnas olles ei saa üle ega ümber ka📍Khaosan’i nimelisest tänavast. Teelõigust, mida on portreteeritud arvukates filmides ning mis on aastakümneid meelitanud ligi seljakotireisijaid ja madalama eelarvega reisisõpru. Tegemist on kahtlemata energiat täis piirkonnaga, kus võib õhtuti leida elavat muusikat, tänavatoitu ning kõikvõimalikke inimeseks olemisega seonduvaid pahesid. Mina isiklikult Khaosani piirkonna võlusid küll hinnata ei oska, ent sellegipoolest on tegu paigaga, mida aja olemasolul võib kiigata.

Küll aga soovitan Khaosani piirkonda sattudes uudistada väikeseid vahetänavaid, et proovida mõnda kohalikku rooga. Näiteks soovitan soojalt külastada Chao Phraya jõest mitte kuigi kaugel asuvat ja vaiksesse tänavasoppi peidetud📍Mook restorani, kus on võimalik 50-60 baati (~1,5€) eest süüa hommiku- või lõunasöögiks maitsvat kodutehtud tai toitu, sh pad thai, pad see ew, basiilikuga liha, erinevad karrid jpm. Söögi kõrvale tasub ära proovida ka restorani pakutav banaanismoothie.

Khaosani teelt jätkasin paar kilomeetrit idasuunas, kus paikneb tempel nimega📍Wat Saket. Võrreldes eelpool kirjeldatud templikompleksidega ei ole Wat Saket kindlasti struktuur, mis ahhetama paneks. Ennekõike leiavad turistid tee siia, et külastada templi koosseisu kuuluvat Phu Khao Thong’i ehk ‘kuldset mäge’, mille krooniks on pika trepirea lõpus avanev unikaalne, 360-kraadine vaade Bangkokist.

Kõige eelkirjeldatuga olin teinud ringi peale Rattanakosini olulisematele vaatamisväärsustele. Kuigi vanalinna põgusaks nägemiseks piisab aktiivsemal inimesel vaid ühest päevast, siis kindlasti tasub piirkonna väiksemate atraktsioonide, ööturgude ja huvitavate tänavalõikude avastamiseks veidike rohkem aega varuda.

Bangkoki moderne keskus

Kui eesmärk on maitsta modernse linna elu, siis tasub kindlasti külastada kõrghoonetega tikitud Bangkoki keskust, sh📍Suhkhumvit,📍Silom ja📍Sathon. Samuti paiknevad linnakeskuses erinevad pargid (nt📍Lumhpini park ja📍Benchakitti Park), katusebaarid (nt📍Red Sky) ning 314 meetri kõrgune klaasplatform📍Mahanakhok Skywalk, kust avaneb vaade Bangkokile kõrgusest.

Bangkoki Hiinalinn

Bangkoki vanalinna ja modernse keskuse vahel asub kiiluna Hiinalinn. Kuna Tai kuningriik on koduks maailma suurimale etniliste hiinlaste kogukonnale, mis moodustab ca 10-14% Tai rahvastikust, siis on ka📍Bangkoki Hiinalinn maailmas üks suurimaid omataoliste hulgas.

Bangkoki Hiinalinna läbivaks tuiksooneks on Yaowarat’i tee (tai k. ‘noor kuningas’), mistõttu ka ümbritsevat piirkonda teatakse sageli lihtsalt Yaowaratina. Yaowarati külastades tasub kindlasti proovida erinevaid hiinapäraseid roogi, uurida kohalikke turge ning kiigata väikestele vahetänavatele, et uudistada eelmise sajandi algusaastatesse jäävaid hiinapäraseid hooneid. Hiinalinna ja selle lähedusse jäävad ka mitmed templid, millest mina külastasin lähemalt📍Wat Mangkon Kamalawat’i – so Bangkoki suurim hiinapärane tempel – ning Yaowarati ääremaid märgib massiivne, ajahamba poolt puretud📍hiinapärane kalmistu (inglise k. ‘Teocheow Cemetary Park’).

Kuna piirkond on võrdlemisi hästi ühendatud nii bussi-, metroo- kui ka paaditeenusega, siis Hiinalinna võib edukalt kasutada ka peamise baasina Bangkoki visiidil.

Bangkoki vähem tallatud rajad

Kui linnamürast saab villand, siis ei ole halb mõte külastada Chao Phraya jõekäärul asuvat📍Bang Kachao kunstsaart. Kuigi ametlikult on Bang Kachao osa naaberprovintsist Samut Prakan’ist, siis geograafiliselt asub saar vaid mõneminutilise paadisõidu kaugusel Bangkoki kesklinnast (vt Wat Khlong Toei Nok’i praamipeatus). Külastades “Bangkoki rohelist kopsu”, nagu teda kutsuvad kohalikud, tasub kindlasti rentida jalgratas (vt M-BIKE), et oleks mugavam läbida saarel paiknevaid ulatuslikke vihmametsi ja põllumajandusmaad. Bang Kachaol asuvad ka mitmed templid, pargid (sh📍Sri Nakhon Khuean Khan Park and Botanical Garden) ning igal nädalavahetusel opereeriv ujuvturg📍Bang Nam Phueng Floating Market.

Bangkokist veidi põhjapool asub ka teine kunstsaar –📍Ko Kret. Samuti Chao Phraya jõekäärus paiknev saar on külastatav praamiga ning pakub võimaluse tutvuda Mon vähemusrahvaga, kes on omale nime teinud keraamikakunstis. Ko Kreti väisates on võimalik nautida lihtsalt Tai maaelu ning ka ise kätt proovida keraamikas. Lisaks eelnevale pakub Ko Kret mõnusa teadmise, et oled kahtlemata sattunud radadele, kuhu enamik välisturiste ei satu.

2. AYUTTHAYA

Üks huvitavamaid paiku Bangkoki lähiümbruses on pealinnast põhjas asuv väikelinn📍Ayutthaya. Ayutthaya on kunagine Siiami kuningriigi pealinn, mis pakub ideaalse paaripäevase kultuurielamuse, olles rongi või minibussiga sõites vaid kahe tunni kaugusel suurlinnast. Kohaliku elu paremaks tunnetamiseks, soovitan kindlasti ära proovida rongireis madalama klassi vagunis, kus modernset õhukonditsioneeri asendavad avatud aknad.

Ayutthaya, mille ajalooline linnakeskus on tervikuna UNESCO maailmapärandis, sai alguse 14. sajandi keskel Siiami kuningriigi teise pealinnana. Kui oma hiilgeaegadel võis Ayutthaya elanikkond olla kuni miljon inimest, olles sellega üks suurimaid linnu maailmas, siis tänapäeval on väikeses linnakeskuses eksponeerimisel vaid ajalooliste hoonete varemed, mis on meenutus 1767. a Birma võõrvägede hävitustöödest, mille tagajärjel leidis lõpu nii iidne Ayutthaya kui ka enam kui 400 aastat vana kuningriik tervikuna.

Ayutthayas ringi kulgedes ei ole võimalik valida valet trajektoori, sest olulisemad vaatamisväärsused paiknevad enamjaolt ühe klastrina keskuses. Seejuures võib linnas ringi liikuda nii jalgratta, motorolleri, tuk tuk’i kui ka oma enda jalgade abil. Mina otsustasin keskuse inspekteerimisel just selle viimase kasuks.

Oma jalutuskäiku alustasin varahommikul, valides esimeseks sihtkohaks pargi kirdeosas paikneva📍Wat Ratchaburana. Ratchaburana templi suurim vaatamisväärsus on kahtlemata kompleksi keskel asuv prang ehk hinduistlikes ja budistlikes usuhoonetes levinud tornilaadne struktuur. Prangi on võimalik ka lähemalt külastada, et saada paremat aimu ehitise keerukatest detailidest ning sellest kui võimekas oli olnud kunagine tsivilisatsioon. Kompleksi hoovis võib näha ka erinevate abihoonete varemeid, Birma sõdalaste ja hilisemate vandaalide lõhutud budakujusid ning lugematul hulgal punaseid ehituskive, mida nähes on raske mitte mõelda varem elanud inimestele, kelle käed neid kunagi oskuslikult meisterdasid.

Vahetult Ratchaburana sissepääsuväravast üle tee ehk teiselpool Chikun’i tänavat asub väike söögikoht nimega📍Noodle Soup & Padthai. Kui satud piirkonda hommikul, siis soovitan soojalt oma hommikumenüüsse lisada kohaliku tai naisterahva pakutava nuudlisupi, mis päris tõsiselt viib keele alla. Mina ise nautisin kodutehtud suppi kaks järjestikkust hommikut, mekkides magustoiduks kohalikku kookosesnäkki ning imetledes vaadet hommikusele Ratchaburana templile. Samasse piirkonda õhtul tulijatel tasub aga kindlasti proovida Chikun’i ja Pa Maphrao tänavate📍ristumiskohal pakutavat Tai magustoitu nimega ‘bua loi‘, mis pakub ideaalset jahutust ennekõike palaval suveõhtul.

Umbes 20 meetrit Wat Ratchaburanast lõunas paikneb📍Wat Mahathat, mis on ennekõike tuntud endise kuninglike tseremooniate pidamise paigana. Tegemist on ühtlasi ka ühe linna vanema templiga, kus lisaks räämas pagoodadele ning arvukatele räsitud budakujudele võib näha müstilise olekuga bodhipuusid, millest tuntuim varjab juurtesse kasvanud Buda pead. Mina soovitan Wat Mahathati külastada ennekõike päikeseloojangul ning oodata ära ka õhtupimedus, mil süttivad templit ümbritsevatele puudele kinnitatud sajad laternad.

Kulgedes Wat Mahathati juurest lääne suunas, satud ulatuslikku parki nimega📍Bueng Phra Ram. Park, mis enne Ayutthaya linna rajamist oli niiske sooala, koosneb mitmest erinevast tiigist ning varjab ajarääma jäänud struktuure ja stuupasid, mis on kõik meenutus kunagisest tsivilisatsioonist. Park ise ei ole ilmtingimata suuremat ajakulu väärt, ent seal kasvavad puud pakuvad päevasel ajal meeldivat päikesevarju, mis visiidil ühest templist teiseni on enam kui teretulnud.

Bueng Phra Rami pargist läänes asub sarnast nime kandev tempel –📍Wat Phra Ram. Tegemist on ühega viiest olulisemast Ayutthaya templist, mille põhistruktuuriks on taaskord silmapaistev prang, mida omakorda ümbritsevad mitmed väiksemad stuupad ehk chedi’d. Kohe Wat Phra Ram’i kõrval asub ka väike tiik, mis on osa eelmainitud pargist. Tiik ja selles kasvavad lootoslilled pakuvad templile maalilise vaate ennekõike varahommikul ja õhtul. Seetõttu on kindlasti tegemist kohaga, mis lisaks silmailule pakub ideaalset võimalust harrastada ka fotokunsti.

Wat Phra Ram’ist kiviviske kaugusel loodes asub tõenäoliselt minu lemmik vaatamisväärsus –📍Wat Phra Si Sanphet. Tegemist on Ayutthaya kõige pühama templiga, mille keskmes on kolm suurt chedi, milledesse on maetud endiste Ayutthaya kuningate viimsed jäänused. Kui juba kõigis eelnevates templites võis tajuda kunagise tsivilisatsiooni arhitektuurilist kompleksust, siis Wat Phra Si Sanphetis ringi kulgedes saab tunnetatud sensatsioon tõenäoliselt veelgi kõrgendatud. Siinkohal tasub kindlasti ka ära mainida, et Wat Phra Si Sanphet on ühtlasi olnud mudeliks reisikirja alguses mainitud Wat Phra Kaew’i kujundamisel.

Ayutthaya keskusest väljas paikneb ka mitmeid teisi huvitavaid vaatamisväärsusi. Nende hulgas väärivad kindlasti mainimist📍Wat Chai Watthanaram, mis on 17. sajandist pärinev khmeeri stiilis miniatuurne Angkor Wat, ning📍Wat Yai Chai Mongkhon, mis on üks vähestest templitest terves Ayutthayas, kus on endiselt säilinud budakujud.

Kuigi Ayutthaya arhitektuur on kõige paremini esindatud keskuses, siis sügavama huvi korral tasub kindlasti linnakeskusest veidi ka eemale minna. Selleks on ideaalne rentida jalgratas, et uudistada näiteks keskusest põhjapool asuvat äärelinna ja metsaribasid, kust võib leida arvukalt väiksemaid templeid, erinevaid mahajäetud struktuure ning võsasse kasvanud vanu stuupasid. Just sel viisil toimetades on võimalik ka paremini mõista, kui suur oli tegelikult tollane Ayutthaya ning kui palju on linnas peidetud ajalugu, mida inimkond ka tänasel hetkel väga hästi ei tea ega mõista.

3. BANGKOKI LÄHIPROVINTSID

Kui plaanis on Taimaal veidi pikemalt viibida, siis tasub kindlasti rentida auto (soovitan ettevõtet nimega Drive Car Rental), et heita pilk peale ka pealinna ümbritsevale piirkonnale. Näiteks ootab Ayutthaya’st põhjas Siiami kuningriigi esimene pealinn📍Sukhothai. Kui aga tekib soov näha loodust ja rohelust, siis võib sobivaks sihtkohaks olla Bangkokist läänes asuv Kanchanaburi ning maaliline📍Erawani rahvuspark. Minu eesmärgiks oli seekord võtta veidike teine suund ning külastada Bangkokist idas paiknevaid provintse.

Saraburi

Oma automatka alustasin võttes sihi Bangkokist kirde suunas, kus vahetult Ayutthaya kõrval paikneb väike provints nimega Saraburi. Plaan ei olnud Saraburis küll pikalt viibida, ent kindlasti mitte ka vahele jätta ettejuhtuvad vaatamisväärsused.

Saraburi, mis uskumuse kohaselt rajati 16. sajandi keskel Ayutthaya sõjaväe värbamiskeskusena, tervitas mind esialgu igavavõitu põllumaaga. Alles provintsi südamele lähemale jõudes ilmusid horisondile esimesed mäed ja künkad, sealhulgas Khao Phutthachai, mille tipus kõrgus tillukene tempel nimega📍Wat Phra Phutthachai. Nagu budistlike templite puhul ikka, tuli pühakojani jõudmiseks läbida esmalt enam kui 500 astmega trepirida. Kuna Khao Phutthachai otsa viivad astmed on aga võrdlemisi madalad, siis ei olnud pingutus ülemäära raske. Abiks oli kindlasti ka see, et teel mäetippu pakub päikesevarju Tai lopsakas loodus ning seltskonda makaakikoloonia. Mäe tipus asuv kaunis tempel ning avanev vaade ümbritsevale Saraburi provintsile oli aga kahtlemata kerget higistamist väärt.

Wat Phra Phutthachai järel jätkus tee põhjasuunas, kus mõnekümne kilomeetri pärast, üsna lähedal Lopburi provintsi piirile, asub kuningas Narai auks pühendatud kompleks nimega📍Wat Khao Wong. Tegemist on looduslikult kauni mediatsioonikeskusega, mille keskmes on enam kui tuhande aasta vanuste joonistusega Narai koobas. Kompleksi juurde kuuluvad ka suur park, kunst veejuga ning omanäolise kivist eksterjööriga tempel. Seejuures võib pargipuudel näha arvukalt sõbralikke oravaid, kes paistavad ennekõike silma oma unikaalse kollakasvalge karvkattega. Kuna Wat Khao Wong on äärmiselt organiseeritud ja puhas, siis sobib ta ideaalselt põgusaks vahepeatuseks, et kuulata vaikust ning otsida oma sisemist mina.

Lopburi

Wat Khao Wongi järel jätkus tee Saraburi provintsist põhjas asuva Lopburi suunas. Lopburi on ajalooliselt oluline paik, kus ennemuiste asus kuningas Narai palee ning kuhu kunagine Khmeeri impeerium püstitas mitmed silmapaistvad rajatised. Külastades Lopburit, tasubki kiigata ennekõike ajaloolisi vaatamisväärsusi, sh 13. sajandist pärinevat khmeeri templit📍Phra Prang Sam Yot, 12. sajandist pärinevaid templivaremeid📍Wat Phrasi Rattana Mahathat ja loomulikult📍kuningas Narai paleed. Lopburi linnas ja templites ringi kulgedes näed kindlasti ka ulakaid ahve, kes oma suure populatsiooni tõttu on saanud piirkonna sümboliks.

Oma ööpaiga olin organiseerinud veidike Lopburi keskusest eemal, sest plaan oli ärgata vara, et pildistada päikesetõusul Tai kõige silmapaistvamaid lillepõlde. Nimelt on Lopburi provints üks riigi suurimaid päevalillekasvatajaid, mistõttu valides õige hooaja (november – jaanuar) võid osaks saada meeldejäävast värvidemängust. Kuigi olin olnud usin ja kraps, siis tõenäoliselt ei olnud ma saabunud päris õigel ajal, sest põllul (vt📍Khao Chin Lae Sunflower Field) kasvavad lilled olid minu saabudes juba suuresti närtsinud ehk meenutus sellest, et elus ei saa alati võita.

Umbes 15-minutilise autosõidu kaugusel ootas mind järgmine vaatamisväärsus –📍Phu Sap Lek. Tegemist on väikese mäenupuga, kus põgusa 10-minutilise jalutuskäigu järel saad osaks kaunist vaatest üle väikese veehoidla ning selle taustal kõrguva teravatipulise mäeaheliku, mida kohalikud kutsuvad uhkusega ‘Lopburi Patagooniaks‘. Kuigi siinsed mastaabid on oluliselt väiksemad kui päris Patagoonias, siis avanev vaade oli hommikust pingutust enam kui väärt.

Phu Sap Lek’ist jätkus tee kagu suunas, kus laiub kuningriigi üks suuremaid rahvusparke nimega📍Khao Yai. Khao Yai rahvuspark, mis tegelikult laiub üle nelja erineva provintsi, pakub loodussõbrale arvukate matkaradade, koskede ning haruldase floora ja fauna (sh India elevant ja must karu) näol tegevusi potentsiaalselt nädalateks. Khao Yai väänlevaid teid pidi sõites võid oma üllatuseks märgata ka viinamarjaistandusi (vt📍PB Valley Khaoyai Winery), sest tegemist on ühe suurema veinitööstuspiirkonnaga terves riigis. Oma teel läbi kauni Khao Yai piirkonna külastasime ka hiiglasliku valge budakujuga ja arvukate faasanitega templit📍Wat Thep Phithak Punnaram ning selgeveega📍Ban Tha Chang kanaleid, kus palavamal aastaajal on mõnus supelda.

Sa Kaeo

Õhtu saabudes jõudsin Sa Kaeo provintsi keskusesse Sa Kaeo linna (Tai provintsikeskused kannavad provintsiga üldjuhul sama nime). Nagu Tai suuremates keskustes ikka, võis õhtutunnil näha vilgast tegevust ning õhus tunda värskelt küpsetatud liha ja meretoidu lõhna. Lettidele olid laotud värvilised puuviljad, välja oli pandud mitmesugused karriroad ning sõbralikud Tai näod olid kutsumas turukülalisi just enda pakutavaid toite sööma.

Olin sattunud📍Sa Kaeo toidutänavale või täpsemini õhtusele ööturule (inglise k. ‘night market’), mis on oluline osa Kagu-Aasia igapäevasest rutiinist. Kulgesin mõnusas ekstaasis mööda vahekäike, maitstes võõraid jooke ja snäkke, ning otsisin meelepärast õhtusööki. Kuna Tai turuelu on tõepoolest vägev ning tai maainimestega on lihtne ka keeleoskuse puudumisel kontakti luua, siis ikka ja alati panen südamele, et vähemalt ühe autentse kohaliku turu külastamine on kindlasti oluline osa kvaliteetsest reisist.

Kõht punnis, sammusin tagasi autosse, et sõita Sa Kaeo linnast tosinajagu kilomeetrit lõunasuunas. Kusagil seal, suhkruroo ja riisipõldude vahel, asus väikene farm, mis lisaks oma põhitegevusele – põllutööle – oli lootoslilledest tulvil tiigi kõrvale püsti pannud neli väikest hütikest. Olles seljakoti maha laadinud, istusin õhtuväsimuses mulle määratud hüti esisele bambuspingile maha, et saada osa kõige kaunimast Tai päikeseloojangust, mida saatis parasjagu koopast lahkuvate nahkhiirte kõla ning eemal asuvas templis skandeerivad mungad. Olles ise siiralt vaimustuses eelmainitud ööbimiskohast, siis soovitan soojalt📍Baan Hug Na nimelist majutusasutust teistelegi. Kui samasse piirkonda aga ei satu, siis on alati hea idee vähemalt mõnikord ja vahelduseks leida ööbimispaik, mis on linnamürast eemal, näiteks mõne kauni riisivälja kõrval.

Hommikul ärgates jätkus tee vaid mõne kilomeetri kaugusel asuva kolme lubjakivimäeni, mis kollektiivselt kannavad nime📍Khao Chakan. Vertikaalselt kõrguvaid mägesid, mis distantsilt meenutavad mõnevõrra kardinaid, võis tegelikult üle suure riisipõllu ööbimispaigastki näha. Kuna väike mäeahelik on teataval määral ronitav ning peidab enam kui 12 erinevat koobast, milledest ühte on rajatud ka väike tempel nimega📍Wat Tham Khao Chakan, siis kindlasti on tegemist paigaga, mis on põgusat külastust väärt. Mäed on koduks valinud ka tuhanded makaagid, kes õnneks ei ole kaugeltki nii agressiivsed kui näiteks Lopburis.

Tasub mainida, et Kambodža kuningriigiga piirnev Sa Kaeo oli kunagi osa Khmeeri impeeriumist. Sellest tulenevalt võib provintsis leida ka mitmeid märkimisväärseid khmeeri stiilis struktuure. Mina külastasin Kambodža piirist 2 kilomeetri kaugusel asuvat📍Sadok Kok Thom’i ajalooparki, milleni jõudmiseks tuli sõita läbi sügava ja hõredalt asustatud Tai maapiirkonna, mis minu jaoks oli omaette vaatamisväärsus.

Sadok Kok Thom, mis koosneb angkori stiilis hoonete kompleksist, ulatuslikust pargist ning tänapäeval ka hästi organiseeritud digitaalsest infokeskusest, rajati suure tõenäosusega 9. sajandil. Ajalooline struktuur oli aga pikki aastasadu ehk kuni 1884. aastani, mil prantsuse maadeavastaja Etienne Aymonier lagunenud struktuuri metsikust džunglist avastas, ajaloohõlma vajunud. Kuna ajaloopark asub tõepoolest suhteliselt eraldatud piirkonnas, siis suure tõenäosusega võid külastades tunda tõelist luksust, olles üks vähestest või väga tõenäoliselt ainukene külastaja.

Sõites lähemale Chanthaburi provintsile, mis on Taimaa üks suuremaid puuviljakasvatus piirkondi, võis ka Sa Kaeos näha üha enam rohelust ja viljapuid. Ka kohalikus teeäärses söögikohas peatudes, kus pakkumisel oli senise reisi parim pad see ew (eesti k. ‘praetud soja kastmes nuudlid’), olid tagaaaias eksponeerimisel mitmesuguseid huvitavad viljad, sh granaatõunad, jakaviljad, litšid jpm. Nende seas kõige silmapaistvamad olid aga väikeste kollaste keradega kaetud longanipuud (‘longan’ = hiina k. ’draakoni silm’), mis olid ainsana päriselt hooajas.

Kodurestorani kokk ja omanik, kes märkas külalisi tagaaia suunas põrnitsemas, tõi tagaruumist kilekoti ning tegi ärinaisele kohase pakkumise, et 40 baati (~1,14€) eest võime oma kätega selle ääreni täita ja sellele otsa veel lõputult kohapeal süüa. See oli pakkumine, millest ei olnud võimalik keelduda. Olles varem küll longaneid korduvalt söönud, ei olnud ükski varasem maitsmine võrreldav sellega, millise maitse saavad värsked, küpsed viljad siis, kui need ise oma kätega korjata. Magusad, suussulavad longanid, mis on lähedalt seotud nii litši kui rambutaniga, olid magusad kui suhkur ning mõnusalt keskpäeva päikesest soojad.

Chanthaburi

Pärast põgusat peatust jätkus sõit Chanthaburi suunas, kus sisemaale omane suhteline kuivus asendus üha enam lopsaka rohelusega. Teeääri kaunistasid ühtäkki laiuvad metsad ning pildile ilmusid arvukad durianipuud, just nagu oli öelnud naisterahvas söögikohas. Chanthaburi keskusele lähemale jõudes, külastasin vahetult linnast läänes ning Sa Bap’i mäeahelikul asuvat📍Namtok Phlio rahvusparki, kus kaunis troopilises vihmametsas on peidus arvukaid metsaradasid, koskesid ning ainulaadseid loomaliike. Muuhulgas matkasin läbi kauni bambuste ja maoviljataimedega tikitud metsa, et näha võrdlemisi isoleeritud📍Makok’i kosk, mille ees laius ujumakutsuv veeauk.

Õhtu Chanthaburi keskuses möödus mööda Chanthaburi vanalinna ja Chanthaburi jõe äärset promenaadi jalutades, kus jõe vastaskaldal võis näha šarmikaid vaiadele ehitatud eluhooneid. Rääkides linnast aga lähemalt, siis on teada, et Chanthaburi on vähemalt 3000 aastat vana, olles pikalt kaubanduspunkt tänapäevase Kambodžia ja Tai alade vahel ning oluline kauplemiskeskus kõikvõimalikele kalliskividele, sealhulgas rubiinid, safiirid ja spinell. Chanthaburisse sattudes võib kindlasti põgusalt kiigata tema jõeäärset vanalinna (vt📍Chanthaboon Waterfront Community) ja gooti stiilis katolikukirikut (vt📍Cathedral of the Immaculate Conception). Kalliskividest huvi tundvad inimesed võivad kiigata ka kohalikule kalliskiviturule (vt📍International Gems Market Chanthaburi), kus veidi ülemäära entusiastlikud müügimehed ja -naised alati külalisi ootavad.

Rayong & Chonburi

Chanthaburi’st jätkus tee läbi Rayong’i, mis oma rikka mulla ja ookeaniga piirneva asukoha tõttu on üks jõukamaid provintse terves riigis. Rayong on populaarne ka turistide seas, pakkudes pikka rannajoont ning samaaegselt nii mägiseid vihmametsasid (vt📍Khao Chamao–Khao Wong rahvuspark) kui ka troopilisi paradiisisaari (vt📍Ko Samet). Mina külastasin lähemalt📍Rayong’i botaanikaaeda, mille fookuses on ennekõike erinevad veetaimed. Et veemaailmaga lähemalt tutvuda, võib rentida ka kajaki (100 baati ehk ~2,90€ tund), mis võimaldab oluliselt lähemalt näha kohalikke linde ning kaunite siniste vesiliiliatega kaetud järvestikku. Just seda tegin ka mina.

Botaanikaaiast jätkasin veidi vähem kui 100 km läänesuunas, kus mind tervitas järjekordne uus provints – sedakorda Chonburi. Chonburi, mis piirneb suuresti Tai lahega, on populaarne turismikoht, olles vaid tunnike või kaks autosõitu pealinnast. Et näha Tai lahte täies ilus, siis mina külastasin vaatepunkti nimega📍Khao Laem Pu Chao, kust avanes vaade türkiisrohelisele veele ning Tai lahes asuvatele väikesaartele. Kuna Khao Laem Pu Chao on ühtlasi osa suurest Tai kuninglikust merevägede baasist, siis on vaatepunkti külastades võimalik näha ka erinevaid mereväe osasid ning aktiivseid teenistujaid tegemas oma toimetusi.

Enne Bangkoki tagasi pöördumist, saatsin oma viimase öö mööda Chonburi linnas. Õhtu saabudes jalutasin mööda populaarset📍Bang Saen’i randa, kus rannaäärset promenaadi ääristasid mitmeid kilomeetreid troopilised kookospalmid. Õhtupimeduse saabudes suundusin aga kohalikule ööturule nimega📍The Park In Market, et maitsta kõikvõimalikke kohalikke toite ja snäkke. Tagasivaadatuna on Chonburi kindlasti koht kuhu tulla, kui soov on nautida kerget rannamelu, minemata kuigi kaugele suurlinnast, ning rahulikku elutempot, kui Pattaya või Phuket on liialt läbikäidud rajad või lihtsalt liiga rajud.

Vaadates tagasi möödunud reisile, ütlen vaid nii palju, et leides soodsa lennupileti Bangkoki, tasub kindlasti kasutada võimalust, et uurida Tai kuningriigi pealinna. Samas on enam kui soovitav kombineerida Bangkoki reis väljasõiduga suurlinnast välja, et näiteks avastada rongiga iidse Siiami kuningriigi pealinna, kas Ayutthaya’t või Sukhothai’d, ning organiseerida seiklusrikas automatk, et näha ja avastada ainulaadse tsivilisatsiooni mõnda maapiirkonda.

Soojad soovitused tulevaseks reisiks:
1. Kuna Bangkoki bussiteenus on äärmiselt ebatäpne ja hilinemine on sisuliselt normiks, siis tasub alla laadida 'ViaBus' app, et jälgida reaalajas huvipakkuvate busside asukohta ja kulgu.
2. Kui külastad välismaad ning soovid turvaliselt kasutada avalikku WiFi teenust või omada Eesti IP aadressi, siis tasub kasutada VPN teenust. Minu go-to VPN on pikalt olnud Surfshark (kliki siia).
3. Nii lühematel kui ka pikematel reisidel on hõlbus telefoniinterneti hankimiseks kasutada eSIM'i. Mina kasutan Airalot't (kliki siia), mida julgen soovitada ka teistele. Huvi korral kasuta koodi 'SANDER6057', et saada eSIM'i soetamisel $5 väärtuses soodustust.