Reisikirja esimeses osas (loe lähemalt siit) sõitsin Phuketist läbi Phang Nga, Krabi ja Surat Thani provintsi Chumphonini. Oli olnud ilus teekond täis Lõuna-Taimaale iseloomulikku troopilist rohelust, templeid ja veekanaleid. Silma torkas ka märkimisväärne islami mõju, mida kiirgab Malaka poolsaare tipus asuv Malaisia. Chumphoni põhjapiirini jõudes olin sisenemas aga uuele territooriumile. Ees ootas Kesk-Taimaa, sealhulgas mõnevõrra kuivemad alad, Tai rahva ajaloosäng Ayutthaya ja oluliselt tihedama asustustihedusega Bangkoki ümbrus.
Prachuap Khiri Khan
Chumphoni laitmatute liivarandade järel oli aeg tagasi sisemaa suunas tüürida. Ees ootas Prachuap Khiri Khan provints, mis paikneb õhukese kiiluna Tai lahe ja naaberriigi Birma vahel, olles oma kõige kitsamas kohas vähem kui 13 kilomeetrit lai.
Uue provintsi esimeseks peatuspaigaks valisime Tai-Birma piiril asuva 📍Namtok Sai Khu ehk maakeeli Sai Khu kose. Asudes üsna eraldatud piirkonnas, leidsime end tühjalt parkimisalalt, kust koseni jõudmiseks tuli jalgadel läbida bambustega ääristatud metsatee. Tee lõpus võiski näha vihmahooajast vahutavad veejuga, mille jalamil õitsesid kaunid õienupud. Kuna tegemist on 6-astmelise kosega, siis tasub külastajal kindlasti aega varuda, et tema erinevaid astmeid ka veidi lähemalt avastada. Kui kose esimene aste on lihtsalt silmale iluks, siis näiteks teine ja kolmas aste on ideaalsed selleks, et end palaval ajal vette kasta. Samal ajal pakub kose neljas aste aga ideaalse võimaluse nautida suurte Bengali viigipuude ehk baanianide varju ning kahel kõige kõrgemal tasandil võib imetleda silmapaistvat kaljuseina.
Kose juurest jätkus tee põhjapoole ja tagasi Tai lahe rannikule. Seal ootas meid suure kuldse 📍Buda kujuga Thong Chai mägi, kust avaneb hea vaade ümbritsevale rannajoonele. Mäe krooniks on kahtlemata aga kuldse katusega tempel nimega 📍Wat Thang Sai (kohaliku nimega Phra Mahathat Chedi Phakdee Prakat), mida võiks vabalt ette kujutada mõnes klassikalises Disney filmis. Kuigi tegemist on võrdlemisi uue rajatisega, siis ei saa tema ajaloolist tähtsust kindlasti mitte alahinnata. Nimelt rajati Thang Sai tempel 1996. aastal, et tähistada armastatud kuninga, Bhumibol’i, 50. valitsemisaastat. Sellises asukohas tuli loomulikult õhku lasta ka droon, et salvestada võimalikut tabavalt nii muinasjutulist templit ennast kui ka maagiliste küngastega tikitud ümbruskonda.
Kulgedes tunnike Thang Sai templist põhjasuunas, saabusime oma järgnevasse sihtkohta – 📍Ao Manao randa. Ao Manao, mis tähendab kohalikus keeles ‘laimi lahte’, ei ole mitte ainult imeilus kurvjas rannariba, vaid ka koht, kus võib huvi korral Tai ajaloost osa saada. Nimelt just siin põrkasid 1941. aasta detsembris ehk II maailmasõja päevil kokku Tai sõdurid ja Jaapani invasiooniväed. Sündmustele vastavalt, on tänapäevane Ao Manao transformeerunud osaks suurest õhuvägede baasist, mistõttu nii rannal kui ka ümbritsevatel aladel võib näha toimetavaid sõdureid, kes militaardistsipliinile kohaselt hoiavad rannariba kliiniliselt puhtana. Lisaks rannamõnudele pakub Ao Manao ka hubast 📍toidusaali ning kõigile mägironijatele ideaalset võimalust vallutada piltilusa vaatega 📍Khao Lom Muak’i mäge.
Ööbimiskohaks valisime Prachuap Khiri Khani provintsi keskuse Prachuap Khiri Khani linna. Enne suurt vihmavalingut jõudsime söönuks saada 📍Prachuap Khiri Khani ööturul, kus igal nädalavahetusel avaneb pikk toidutänav, mis ulatub sadu meetreid paralleelselt Tai lahe kaldaga. Ilmaolude tõttu jäi sel korral aga külastamata linna suurim vaatamisväärsus 📍Wat Khao Chong Krachok ehk 395 trepiastme kõrgusel künkal paiknev idüllilise vaatega tempel.
Järgnevat hommikut alustasime vara, et jõuda hommikuvilus📍Khao Sam Roi Yot’i rahvusparki. Khao Sam Roi Yot, mis tähendab tai keeles ‘kolmesaja tipuga mäge‘, on 98 km² suurusel maalapil asuv looduskaitseala, mille moodustavad Tai lahe ääres paiknev lubjakivist küngaste jada ning Tai suurim märgala nimega Thung Sam Roi Yot.
Meie eesmärk oli külastada rahvuspargi populaarseimat vaatamisväärsust, 📍Phraya Nakhon’i koobast, kus pika mereäärse jalutuskäigu kulminatsioonina võib näha massiivset koopakambrit, mille keskel seisab 1890. aastal kuningas Chulalongkorn’i auks püstitatud paviljon. Kindlasti ei ole vähem vaatamist väärt ka rahvuspargi vähempopulaarsed atraktsioonid, sealhulgas 📍Khao Daeng’i vaatepunkt,📍Sai koobas ja eelnimetatud 📍Thung Sam Roi Yot’i märgala, kus aasta esimestel kuudel võib nautida paadisõitu roosade lootoslilledega järvel. Kuna antud rahvuspargi näol on tegemist üpris suure alaga, siis soovi korral võib seal tegevusi leida terveks päevaks.
Et mõistlikul ajal ööbimispaika jõuda, tegime edasisel teel vaid kaks põgusat peatust, uudistades väänlevatest mangroovidest moodustunud📍Pran Buri metsaparki ning kiigates pensionipõlve pidavate välismaalaste seas populaarsust kogunud📍Hua Hin’i linna.
Oma viimase öö Prachuap Khiri Khani provintsis veetsime aga hoopis maalähedasemas Pa La-U piirkonnas. Pa La-U, mida kohalikud teavad ennekõike tänu magusatele durianidele ja 16-astmelisele 📍Pa La-U kosele, on Birma piiril asuv maalapp, kuhu jõudmiseks tuleb sõita läbi📍Kaeng Krachan’i rahvuspargi serva. Kaeng Krachan ei ole mitte ainult Tai suurim looduskaitseala, vaid ka üks väheseid paiku maailmas, kus võib endiselt kohata vabas looduses elavat Aasia elevanti. Kuigi meie hiidloomi sel korral ei näinud, siis selget indikatsiooni nende kohaolekust pakkusid arvukad väljaheitekuhjad metsiku loodusega ümbritsetud sõiduteel.
Phetchaburi & Ratchaburi
Järgmise päeva plaan oli läbida koguni kaks uut provintsi – Phetchaburi ja Ratchaburi.
Phetchaburi, mis tähendab tai keeles ‘teemantlinna‘, asub Bangkok’ist ca 160 kilomeetri kaugusel, mistõttu ajalooliselt on tegu olnud populaarse turismisihtkohaga. Kuigi teemanteid Phetchaburis ei leidu, teatakse piirkonda kahe teise kristalli tõttu – nimelt asuvad provintsis arvukad soolaväljad ja suhkrupalmid, mis on mõlemad uudistamist väärt. Phetchaburi linna kõige suurem vaatamisväärsus on kahtlemata aga 📍Khao Wang ehk Phra Nakhon Khiri, mis kujutab endast 1860. aastal kuningas Mongkut’ile rajatud suvepaleed ja seda ümbritsevat kompleksi. Tegemist on mäe otsas kõrguva massiivse linnakuga, mida iga Phetchaburi tulija peaks kindlasti kaema. Lisaks sellele võib Phetchaburis näha kauni avatud laega koobast 📍Tham Khao Luang’i ning mitmeid silmapaistvaid templeid, sealhulgas 📍Wat Mahathat Worawihan ja 📍Wat Khao Ban Dai It.
Phetchaburi’st jätkus tee Ratchaburi suunas. Mitte kuigi kaugel kahe provintsi vahelisest piirist paikneb mägine park nimega 📍Hup Pha Sawan ehk eesti keeles ‘taevane org‘. Tegemist on tänapäeval suuresti maha jäetud maailma erinevaid religioone kombineeriva teemapargiga, mille rajas 1973. aastal Tai suurim budistlik kultusgrupp Hup Pha Sawan. Kuigi 1981. aastal sekt võimude poolt keelustati, on nende eestvedamisel valminud idülliline park endiselt elus ja päris kindlasti vaatamist väärt. Kuna park on nii kohalike kui ka välisturistide seas võrdlemisi tundmatu, siis on võimalik pargi looduslikku võlu, järske treppe ning kauneid vaateid nautida suhtelises privaatsuses. Kõik see oli vähemalt meie jaoks aega ja vaeva enam kui väärt.
Edasine sõit jätkus mööda tasast Phetchaburi maapiirkonda, kus rohelised riisivõrsed olid parasjagu sirutamas vesistel põldudel pead. Enne päeva lõppsihtkohta – Ratchaburi linna – tegime põgusa vahepeatuse kohalikes 📍Khao Bin’i koobastes. Rikkalike stalaktiitide ja stalagmiitidega 300-meetrine koobas ei valmistanud otseselt küll pettumust, ent üllatavalt kuumas ja rõskes koopasüsteemis kõmpimine oli vaevaline ettevõtmine ning pikemat reisi tõenäoliselt mitte väärt.
Enne õhtu saabumist jõudsime Ratchaburi keskusesse ehk umbes Pärnu suurusesse 40 000 inimesega asumisse. Kuigi Ratchaburis puudub mererand, leidub linnas küllalt palju erinevaid atraktsioone, sealhulgas 24-meetrise stuupaga 📍Wat Mahathat Worawihan, endisele kaevandusele rajatud kaunis looduspark 📍Khao Ngu ning kohalikku ajalugu ja kultuuri tutvustav 📍Ratchaburi rahvamuuseum. Kui aga igasugustest atraktsioonidest saab päeva lõpuks villand, siis minu silmis on Ratchaburi veelgi parem paik selleks, et lihtsalt tunnetada Tai väikelinna melu, külastada traditsioonilisi turge (sh 📍Koi Kee turg ja 📍Sri Muang’i turg) ning osa saada klassikalisest Tai massaažist.
Kanchanaburi & Nakhon Pathom
Ratchaburi järel viis meid teekond edasi naaberprovintsi Kanchanaburi suunas. Kui seni olime teekonnal välisturiste näinud võrdlemisi vähe ning mõnes piirkonnas peaaegu üldse mitte, siis olukord muutus radikaalselt Kanchanaburis.
Vaid paaritunnise autosõidu kaugusel Bangkokist asuv Kanchanaburi on turistide seas populaarne põhjusega. Seda ennekõike tänu📍 Erawan’i rahvuspargile ning seal asuvale smaragdrohelise veega📍Erawani kosele. Vaieldamatult on tuntud ka provintsi läbiv ajalooline ‘Surma raudtee‘ ehk II maailmasõja päevil rajatud Taid Birmaga ühendav rauast rööbastik, mille käigus kaotas elu enam kui sada tuhat sunnitöölist. Ka tänapäeval meenutavad verist infrastruktuuriprojekti 📍Khwae jõge ületav sild Kanchanaburi linnas, 📍Tham Krasae raudteesild ning Austraalia riigi poolt rahastatud muuseumikompleks 📍Hellfire Pass Interpretive Centre. Et sild ei mõjuks lihtsalt sillana, siis kindlasti kuluks marjaks ära, kui eelnevalt lugeda Pierre Boulle romaani “Sild üle Kwai jõe” või heita pilk raamatu põhjal vändatud samanimelisele filmile.
Kulgedes edasi Kanchanaburi lääneserva mööda, on võimalik põhjalikumalt nautida lopsaka loodusega Tai maapiirkonda ning Kwai jõe tegelikku ilu, sealhulgas 📍Sai Yok’i rahvusparki ning Erawani varju jäävaid vähempopulaarseid atraktsioone – koopaid (nt📍Dao Wadung), koskesid (nt 📍Khao Pang’i kosk) ja kuumaveeallikaid (nt 📍Lin Thin’i kuumaveeallikas).
Hoolimata tehtud plaanidest, meil paraku sel korral nii kaugele asja ei olnud. Nimelt informeeris Sai Yok’i rahvuspargi ääremail asuva ööbimiskoha omanik, et Kwai jõega piirnevatel aladel on toimunud järsud muutused nii ilmas kui olus, mistõttu planeeritud ööbimispaik, Tai traditisiooniline vaiadel maja, on sisuliselt katuseni üleujutatud. See tähendas ühtlasi vajadust ümberkorraldada reisiplaan ning vastu võtta õppetund, et Kagu-Aasia vihmahooaeg on tõepoolest ettearvamatu, seda nii oma ilus kui valus.
Kwai ülemjooksu asemel võtsime suuna Bangkokist läänes asuvasse Nakhon Pathom’i asumisse. See oli sobiv vahepeatus teel järgnevasse sihtkohta – ajaloolisse Ayutthaya linna.
Umbes Tartu suurust Nakhon Pathomit, mis on Tartule sarnaselt ka oluline ülikoolilinn, teatakse eelkõige tänu linna südames asuvale hiiglaslikule stuupale. Stuupa või chedi, nagu seda Taimaal kutsutakse, on kuplit meenutav budistlik monument, mille eelkäijaks võib pidada kõige lihtsamat hauaküngast. Nakhon Pathomis seisev eksemplar,📍Phra Pathom Chedi, oli aga kauge meenutus oma eelkäijast. Enam kui 120 meetri kõrgune struktuur, mis on kõrgeim sarnane pühahoone nii Taimaal kui ka tõenäoliselt terves maailmas, oli majesteetlikult kolossaalne ning kompleksne oma geomeetrias. Seejuures saime osaks ideaalsel hetkel stuupa jalamil olla, sest õhtuhämarus peegeldus kaunilt kullakaspruunidelt katusekividelt ning suurem rahvavoog oli kulgenud kõrval asuvasse 📍Phra Pathom Chedi õhtuturule päevast viimast võtma.
Ayutthaya – Siiami Kuningriigi pealinn
Reisi eelviimasel päeval kulgesime Nakhon Pathomist teekonna viimasesse sihtkohta ehk ajaloolisse Ayutthaya linna. Vahetult Bangkokist põhjas asuv Ayutthaya on kunagise Siiami Kuningriigi pealinn ning 📍Sukhothai asumi kõrval üks paremaid näiteid Tai rahva ajaloost, arhitektuurist ja tsivilisatsioonist. Kuigi 14.-18. sajandil õitsenud ning tänapäeval UNESCO maailmapärandisse kuuluv📍Ayutthaya ajalooline linn langes 1767. aastal Birma vallutajate hävitustöö käigus, on allesjäänud templid, templivaremed ja kivimirusud paaripäevast visiiti enam kui väärt.
Kõndides ringi kompaktses Ayutthaya keskuses võib linnale kohaselt leida arvukalt ajaloolisi parke, templeid ja templivaremeid. Kõik see on meenutus tsivilisatsioonist, mille arhitektuuriline kompleksus ei jäänud kuidagi alla mõnele teisele kõrgtsivilisatsioonile. Imetledes vanu punasest savist ehituskive, mille aastasadade eest vormisid kellegi käed, ning uurides Birma sõdalaste raevu all peata jäänud Buda kujusid, ei ole keeruline leida end igasuguste huvitavate emotsioonide keerises. Ja just see teebki külastuse Ayutthaya’sse minu silmis vaeva väärt.
Oma Ayutthaya ringkäiku alustasime 1424. aastal rajatud 📍Wat Ratchaburana templist, mille rajas tolleaegne kuningas Borommarachathirat II oma kahe venna hauele. Tänapäeval on templi keskseks vaatamisväärsuseks kompleksete arhitektuuriliste nikerdustega torn ehk prang, mis on ajaloolistest draamatest hoolimata üpris hästi säilinud. Kohe Wat Ratchaburana kõrval asub teinegi silmapaistev ehitis – 📍Wat Mahathat. Wat Mahathat, mis on ajalooliselt üks linna olulisemaid templeid, on küll ajas ning vaevas oluliselt räsitud, ent siiski müstiline oma atmosfääris, peites arvukalt kauneid nurgataguseid, mida vähemalt tunnike avastada. Lisaks eelnevale teevad konkreetse templi huvitavaks ka lugematud peata budakujud, mis on kurb meenutus Ayutthaya kuningriigi lõpupäevist ning sellele järgnenud sajandite pikkusest vandalismist.
Kõndides paarkümmend minutit läbi 📍Bueng Phra Ram’i pargi, saabusime oma järgmisesse sihtkohta – 📍Wat Phra Si Sanphet’i templisse. 15. sajandi keskel rajatud Wat Phra Si Sanphet oli kuni Ayutthaya langemiseni kuningliku perekonna ainukasutatav sakraalehitis ning seetõttu kõige püham tempel terves linnas. Tempel, kuhu on muuhulgas maetud mitmed tollased kuningad, pakub ideaalse võimaluse nautida tollaste müürimeistrite omanäolist ehituskunsti ning imetleda kolme kellakujulist stuupat ehk chedit. Kuna Wat Phra Si Sanphet’i templikompleks on üpris ulatuslik, siis võiks külastuseks arvestada vähemalt tunnikese. Seejuures on templi nautimiseks parim aeg tunnike enne sulgemist, mil kompleks on inimestest tühjaks voolanud ja loojuv päike muutnud taevakaare oranžiks.
Lisaks eelmainitud vaatamisväärsustele, väisasime ka Chao Phraya jõe äärsel maalapil asuvat📍Wat Chai Watthanaram’i templit. Tegemist on 17. sajandil rajatud Khmeeri stiilis ehitisega ning üks populaarsemaid vaatamisväärsusi linnas, meenutades oma olemuselt UNESCO maailmapärandisse kuuluvat 📍Angkor Wat‘i. Kindlasti tasub pilk peale heita ka hiiglaslikku lamava Buda kuju ja massiivse prangiga 📍Wat Yai Chaimongkol’i templile, kus on võimalik kokku puutuda aktiivse mungaorduga.
Kokkuvõte
Nagu Taimaal sageli ikka, lõppes retk Bangkoki linnas ja riigi suurimas lennujaamas Suvarnabhumi’is (s.o sanskriti keeles “kuldne maa”). Vaadates auto odomeetrit, olime kümne päeva jooksul läbinud ca 1800 km, nautides mitmekesist loodust, maitsvat toitu ja intrigeerivat ajalugu. Teekonna lemmik meenutuseteks jäid kahtlemata Lõuna-Taimaa oma looduslikus lopsakuses, Prachuap Khiri Khan’i provints oma mitmekesisuses ning Ayutthaya oma emotsioone tekitava arhitektuuri ja ajaloo tõttu. Reisi kokkuvõtteks võiks öelda veel vaid seda, et Taimaa on sama ideaalne automatkaks kui ta on rannapuhkuseks ning seda sõltumata aastaajast.
